Ma ei saa aru, mis on inimestega lahti. Kuidas on võimalik, et kellelgi tuleb pähe kiskuda maha täiesti terve ja korralik maja (pole isegi tähtis, et ka arhitektuuriliselt on tegemist saavutusega) lihtsalt sellepärast, et selle koha peal saaks suurema hoonega suurt raha teha? Pooleks aastaks on nüüd maja kaitstud, aga mis saab edasi? Et omanikul pole mingeid õigusi? Aga kuidas ta võis hoonet omandades üldse arvata, et tema õiguste hulka kuulub nimelt hoone hävitamine?
Samas, oleme nii vaesed, et ei suuda pidada linnas elementaarset puhtust. Jalutad Kadriorust Viruni ja kui siis käsi pesta, on vesi nagu nõgi. Mullused puulehed tuiskavad näkku iga tuulehooga.
Kuid see on ükstapuha. Tuleb lammutada valmis majad ja ehitada uued. Kas me oleme idioodid?
Ene Kadak
Värk pededega
EE nr 14 Nädala album
Tristan Priimägi küsib nii: mis värk teil nende pededega on, Türi ja Rapla poisid?
Kuna kõne all on minu luuletus "Üks pedajas" Vaiko Epliku pala "Pedajas" tekstina, siis avan natuke taustu. Minu ja Vaiko koostöö ("Väikeste linnade mehed") on varemgi vibratsioone tekitanud.
Priimäe jaoks problemaatiline tekst teeb oma mõjukäiku juba tosinkond aastat ning on hämmastaval kombel minu enimavaldatud luuletus üldse. Eesti Ekspresski on seda (tervikuna) eri kontekstides teinud kolmel korral. Pedefoobia-foobiaga kohtun esmakordselt. Pedajalt tõrude ja lehtede lõikumine Priimäge ei häiri. Pigem võiksidki nuriseda ju hoopis botaanikud või keeleteadlased, sest lõunaeestilised pede ja pedajas on põhjaeesti keeles gei ja mänd. Ja männipuult saab hirmudest ja sättumustest hoolimata ainult okkaid ja heal juhul mõne käbi või orava. Kuhu keegi need paneb, on tema enda mure. Sestap soovitan võtta teksti nii, nagu ta on kirjutatud-lauldud. Kaunimat rahvushõllanduvat, murdepuutelist, loodus-, gei- või geifoobia- ja absurdiluuletust – kõike jutumärkidega või ilma – mul ju veel luuletunud ei ole.
Türi ja Rapla poiste värkide kohta ei oska ma paraku midagi vastata.
Aapo Ilves
Mõisaomaniku mured
EE nr 15 Mõisad kaovad
kahest otsast
Olen just nimelt ka mina hädas ümberehitatud mõisa taastamisega. Suurim probleem tekkis juba esimese käigu järel – nimelt mõisapargi kuulumine mõisakompleksi juurde on ju loogiline, kuid ostes mõisa kui vallasvara, selgus, et mõisapargi allesjäänud osa ei olegi võimalik ühtseks tervikuks muuta!!! Meie seadused ei luba muinsus- ja looduskaitsealas olevaid maid erastada?
Mõisahoone taastamiseks alustasime otsinguid arhiividest, et leida võimalikke originaaldokumente, kust selguks meie mõisa mingigi ajastu (mõis on põlengu järel 80ndatel tundmatuks ehitatud). Nimetataksegi teda nüüd ehitusregistri järgi kontorihooneks?! Samas keldriosa ja osaliselt müürid on ehituses sees. Palju oleks veel alusmüüre võimalik lahti kaevata. Kust aga leida informatsiooni, arhiivid ja muinsuskaitseasutused oleme juba läbinud. Kust leida arhitekt, kes tabaks ära ajaloo jooksul olulised ja väärtuslikud osad, mida esile tuua ja mida üldse otsida? Kas on kedagi, kes oskaks, teaks juhatada, kust üldse otsida.
Siiras lugupidamine, et üldse seda teemat käsitlesite.
Lea Mossin
Täpsustus
EEs nr 15 naispolitseinikest jutustavas artiklis toodud väide, et ükski prefekt pole seni veel kandnud ametiseelikut, ei ole õnneks päris korrektne. Enne praeguste suurte prefektuuride loomist töötas aastail 1997–2003 Viljandi politseiprefektina pr Ester Kallakas.
EE
