Tony Judt. Corbis /Scanpix, AFP

1. Tony Judt
“Pärast sõda. ­Euroopa ajalugu 1945. aastast”
Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2007. 904 lk.

Hämmastava haardeulatuse, aususe ja kompetentsiga kirjutatud monumentaalteos Euroopast pärast Teist maailmasõda. Lisaks tasakaalukale analüüsile pakub Judt uskumatuid fakte, mida seni pole piisavalt rõhutatud, näiteks, et Hitleri ohvrite enamiku rahvuslikku kuuluvust polnud sõjajärgsetel aastakümnetel kombeks nimetada.
Üks raamatu põhiväiteid on, et liitlaste meelest oli parem, et Venemaa domineerib Ida-Euroopas, kui et Saksamaa domineerib Lääne-Euroopas.
Autor paljastab ka palju segadust tekitanud kommunismi-tonti ja lääne haritlaste proletariaadikummardamist.

2. Johan Huizinga
“Keskaja sügis”
Tõlkinud Mati Sirkel. Varrak, 2007. 400 lk.

Ühe tänapäevase kultuuriloo alusepanija Johan Huizinga (1872–1945) kuulsaim teos kirjeldab hilis-keskaega ­pigem pessimismi ja dekadentsi tallermaana kui uuestisünni-ajana. Ometi käsitleb Huizinga keskaega äärmiselt värvikalt ja empaatiliselt: lugeja ees rullub lahti detailitihke ja nüansirohke pilt Burgundia peenest õukonnaelust, flaami primitiivide kunstirevolutsioonist ja aumehelikust rüütlikultuurist. Kohustuslik lektüür (kunsti)ajaloo huvilisele.

3. Sergei ­Dovlatov
“Kohver”
Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2007. 126 lk.
Sergei ­Dovlatov
“Leivatöö. Võõramaa ­naine”
Tõlkinud Jüri Ojamaa ja Mati Soomre. Hotger, 2007. 298 lk.

Iga Dovlatovi raamat on puhas lugemisnauding ja sõõmuke nostalgiat, kuigi leidub neid, kes nimetaks tema teoseid pigem memuaristikaks kui “sümbolit omavaks” ilukirjanduseks.
(Kaas)tundlik peategelane maadleb eksistentsiaalse kriisi, tsensuuri ja nõukogude olmega, mis on tema külge klammerdunud ka pärast New Yorki emigreerumist. Kohal on ka alkoholism ja koketeerivad peroksiidblondid.

4. Aare Pilv
“Näoline”
Tuum, 2007. 110 lk.

Meister kirjutab Prisma-marketist põnevamalt kui igava sulega sell Paapua Uus-Guineast. Aare Pilv just selline meister ongi – tema looming on aga niivõrd läbistatud isiklikest assotsiatsioonidest, et kas ta Paapua Uus-Guinead kirjeldakski nõnda tundepeenelt kui Tallinna–Tartu bussi või õhtupäikest oma raamaturiiulil.
Pilve looming on meeleline miks­tuur argivaatlusest ja huumorimeelsest tähelepanuvõimest: “Tuli põletab ja saab haiget”, “See pind on mu põhi”, “Kui tõenäoline ma olen? Kui tõenäoline ma olen!” Ja romantika pole kunagi odav ega liialdatud: “Aare ei tea veel seda, aga nii näeb välja iha – jahedad rohelised öised puulehed öölaternate valguses, vaikus.”

5. Tzvetan Todorov
“Elu tules: Marina Tsvetajeva”
Tõlkinud Mirjam Lepikult. Sinisukk, 2007. 584 lk.

Vene 20. sajandi ühe olulisima luuletaja Marina Tsvetajeva erakordne siseelu ja teda ümbritsenud hull sotsiaalne tegelikkus olid keerukalt läbi põimunud. Bulgaaria päritolu kirjandusteadlane Todorov on Tsvetajeva kirjadest ning dokumentidest loonud empaatilise, ja korrastava käsitluse. Todorov leiab, et Tsvetajeva “oli üks neist paljudest inimestest, kelle elu hävitas Venemaal ja Euroopas käivitunud kommunistlik masinavärk” (lk 11). Kuid ta jätab ka küsimärgi: “Kas see masin kannab kogu vastutust Marina Tsvetajeva kaot uste eest?” (lk 11).

6. Jaan Kaplinski
“Seesama jõgi”
Vagabund, 2007. 322 lk.

Seni peamiselt autobiograafiliste sugemetega proosat, luulet ja esseistikat viljelenud klassiku esimene pärisromaan annab tundliku ülevaate 60ndate Tartust, keskse tegelase Õpetaja prototüüp on Uku Masing – suurmees, kes võiks iseenesest anda ainest vähemalt kümnele romaanile. Sisulises plaanis ühendab teos “realismi ja müstikat, olustikku ja psühholoogiat, religiooni ja poliitikat, irooniat ja suurt tunnet, metafüüsikat ja klatši” (Märt Väljataga). Esimene 21. sajandil ilmunud eesti romaan, mis võib saada klassikaks.

7. Solomon ­Volkov
“Peterburi ­kultuurilugu”
Tõlkinud Milvi Aasaru. Ilo, 2007. 680 lk.

“Multikultuursest metropolist kongikaaslaste vennaskonnaks – just nii saaks resümeerida Solomon Volkovi “Peterburi kultuuriloost” kummitama jäävat muljet. Autor on võtnud endale aukartustäratava ülesande – tuua lugejani ülevaade Peterburi kultuuri loost selle müstilise linna asutamisest Peeter I poolt, kui viimane ehitas tulevase linna esimese maja, isikliku onni 1703. aastal, kuni pere­stroika ja Jeltsini ajani välja. Puškinist Grebenštšikovini, Ahmatovast Brodskini jne. Šostakovitš, Mandelštam, Gumiljov – Venemaa vaimukultuuri eliit, kellest paljudest said pärast 1917. aastat pagulased, märtrid, elavad laibad ning surnud hinged.” (Jüri Kotšinev)

8. Richard Overy “Diktaatorid. ­Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa”
Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2007. 704 lk.

Kuigi vahel võib tekkida tunne, et sedasorti kirjandusest hakkab juba üleliia saama, kuulub see raamat nende hulka, mis ikka veel suudab kommunismi ja natsismi teemal üllatada ja õpetada. “Huvitav on kogu aeg, seda ma garanteerin” (Andrei Hvostov).

9. Pia Mellody
“Kaassõltuvus”
Väike Vanker, 2007. 256 lk.

Vaieldamatult aasta parim psühholoogia-alane teos. Terapeut Pia Mellody näitab kujukalt, et lapse väärkohtlemine ei pruugi tähendada vaid seksuaalset ärakasutamist, vaid ka hoolimatust ja empaatia puudumist. Argivägivald algab pisikestest detailidest, näiteks kui väike poiss ei saa saabast jalga, ja isa teda seepeale mõnitab, et “Mis mees sa ka selline oled, ei saa saabastki jalga”. “Kohustuslik kirjandus nii neile, kes tunnevad end kannatamas mõne lapsepõlvetrauma taga­järjel, kui ka värsketele lapsevanematele, kel on veel kõik võimalused oma lastest terve närvikavaga isiksused kasvatada.” (Tiina Jõgeda)

10. Gabriel García Márquez
“Elada, et
sellest jutustada”
Tõlkinud Ruth Lias. Eesti Raamat, 2007. 424 lk.

Lopsaka ja poeetilise keelekasutusega, idüllimaigulised meenutused kolumbia geeniuse lapsepõlvest. Olgugi, et raamat vahepeal peaaegu lämbub omaenda detaililasu all, on see nauditav lugemine – ja nagu Márqueze romaanideski, põimuvad fantaasia ja tegelikkus väga omanäoliseks nõiasupiks. Eraldi tasub kiita Ruth Liase suurepärast, vanamoodsas võtmes tõlget.