2008 maailmas – religiooni tagasitulek ja mõistuse lahkumine

Aasta tõotab tulla kuum. Poliitiliselt, majanduslikult, klimaatiliselt.

Pärast seda, kui 90. aastate lõpus võis täheldada rahvustunnete renessanssi, algas uuel aastatuhandel religiooni võidukäik.

Et Ühendriikide president peab end Jumala esindajaks maa peal, sellega oleme juba harjunud. Et Venemaa president laseb end näha kirikus patriarhi kõrval ning paljastab vajaduse korral (treenitud) ülakeha, et kõigil oleks teada - temagi kannab kaelas risti, ei üllata meid enam ammugi.

Hans-Gert Pöttering, Euroopa parlamendi spiiker, tõestas selle suundumuse populaarsust Euroopaski. Pöttering on üks vähestest poliitikutest, kes võib uhkustada paavsti tänukirjaga oma kabineti seinal, mille ta sai selle eest, et propageeris Jumala ning kristlike väärtuste sissekirjutamist Euroopa põhiseadusesse (mõlemad üritused - nii Jumala mainimine kui ka põhiseadus ise - kukkusid mäletatavasti läbi). Saksa kristlike demokraatide esindaja pole end siiski lööduks tunnistanud. Parlamendi esimees on esitanud nimekirja isikutest, kes palutakse eeloleval aastal Euroopa parlamendi ette kõnelema. Esmalt muidugi Pötteringi kaasmaalane paavst Benedictus XVI. Veel on Strasbourg'i kutsutud Suurbritannia ülemrabi Sir ­Jonathan Sacks ning Damaskuse suurmufti šeik ­Ahmad Badreddin Hassoun.

New Yorgi senaator Hillary Clinton, novembris toimuvate presidendivalimiste üks favoriite, ei tee samuti oma usutunnetest saladust. Läinud aasta juunis peetud Demokraatliku partei kandidaatide foorumi ajal esitati proua Clintonile piinlikuvõitu küsimus aastatetaguse perekonnadraama kohta, kus tema mees, tollane USA president, jäi vahele abielurikkumisega. Proua Clintonit aitas raskel eluperioodil noorpõlves saadud tõsine religioosne kasvatus. Eriti palju oli abi tuttavatest, kes palusid proua Clintonile abi öid ja päevi kestnud palvetes (who were literally praying for me in prayer chains, who were prayer warriors for me). Võrreldes 60. aastate alguse presidendikandidaadi John Kennedyga, kes palus valijatel tema katoliiklikku tausta võtta kui midagi tähtsusetut, on proua Clinton peaaegu usufanaatik.

Ilmaliku Euroopa tsitadelliski - Prantsusmaal - toimub imelisi asju: president Nicolas Sarkozy osales mullu novembris vabariigi ühe esivaimuliku pühitsemisel kardinaliks. Seal peetud kõnes teatas Sarkozy, et peab Prantsusmaad suuresti katoliiklikuks maaks. See on midagi täiesti uut, midagi niisugust pole selle riigi juhid juba sadakond aastat söandanud öelda.

Maailmas toimuvast on mõistuse abil üha keerulisem aru saada, sest mõistus ei juhi meid enam. Seda teeb usk.

Türgit, veel hiljaaegu sõjakalt ilmalikku riiki, juhib läinud aasta juulis toimunud parlamendivalimiste tulemusena nüüdsest islamistlik partei.

Pakistan on tuumariik, kus on ­täiesti reaalne Talibani-taolise režiimi võimuletulek. Mistõttu USA-l olevat juba möödunud aasta keskel valminud sõjaplaan sellise hirmustsenaariumi tarvis: kohe, kui usumehed võimule pääsevad, lendab Ühendriikide lennuvägi kohale Pakistani tuuma­arsenali hävitama. Keegi ei julge öelda, mis hakkab selles riigis toimuma pärast Benazir ­Bhutto tapmist läinud aasta viimastel päevadel. Praegune president ­Pervez Musharraf on end ammendanud. ­Pakistan kuulutati Washing­tonis pärast 11. septembri lööki terrorismivastases sõjas peamiseks liitlaseks ning Mushar­raf on seda rolli nüüd juba kuus aastat enam-vähem veenvalt mänginud. Nüüd, kus Pakistan on ise muutumas probleemiks (ja milliseks veel), hakati USAs hauduma plaani B. B nagu Benazir. B nagu Bhutto. Pärast tema tapmist suutis president ­George W. Bush tekkinud olukorra kommentaariks suruda enesest välja kõigest minutipikkuse avalduse. Küsimustele ta ei vastanud. Vaatlejate hinnangul on see järjekordne märk, et presidendil on mõtted otsas. Häving Iraagis, ebaedu Afganistanis ja nüüd siis Pakistan otsa. Pole võimatu isegi kodusõja puhkemine selles riigis. Veel ühe "läbikukkumise" lisandumises maailmakaardile puudub teab mis uudsus, kui poleks üht aga - Pakistan on ikkagi tuumariik. Algab seal riigi lagunemine, tuleb Läänel sekkuda täie jõuga, sest erinevalt Iraagist, kust massihävitusrelvi ei leitud, ja Iraanist, mis on USA eriteenistuste analüüsi kohaselt oma tuumaprogrammi sõjalise osa külmutanud alates 2003. aastast, kujutaks kaosesse vajunud Pakistan ülisuurt ohtu kogu maailmale.

Atlandi-ülene koostöö muutub aina ebamäärasemaks. Keegi ei võta ennustada, kes teeb tulevikus kellega koostööd, millises valdkonnas ja kui kaua. Vaatlejad (ilmselt need, kes seisavad Eesti julgeolekuanalüütikutest kaugel), märgivad sellega seoses, et NATO asutajad nägid tulevast segadust ette. NATO lepingus on üks artikkel, viies nimelt, mis on omandanud Eesti poliitikas samasuguse tähenduse nagu Kalevipoja lubadus oma maad ning rahvast ülima häda korral päästma tulla. (Eesti president käis mullu Kalevipoega oma silmaga kaemas, külastades USA lennukikandjat.) Viies artikkel sedastab, et rünnak ühe NATO liikme vastu võrdsustub rünnakuga kõigile NATO liikmetele. Ent organisatsiooni põhikirjas on ka neljas artikkel, mis lubab sellest tingimusteta abist kõrvale viilida. Neljas punkt ütleb, et enne tegutsema hakkamist peavad liikmesriigid nõu, kas hädalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline kord ning julgeolek ikka on ohus.

New Yorgi terrorirünnaku järel rakendati kõhklematult viiendat artiklit. Viimase kuue aasta areng on vihjanud, et me siseneme maailma, kus hakkab valitsema neljanda artikli vaim.

Aasta algab suhteliselt kodulähedase pingekolde (mädapaise?) avanemisega. Kosovo saatuse otsustamine langeb karde­tavasti märksa varasemale ajale, kui oli pla­neeritud. Juhul, kui Kosovo albaanlased tee­vad seda ühepoolselt, ignoreerides Serbia valitsust (keda toetab Venemaa), vastavad omapoolse iseseisvuse väljakuulutamisega Kosovo põhjapoolsed alad, kus elavad peamiselt serblased. Hoolimata 16 000st NATO sõdurist, kes peavad tagama Kosovo iseseisvumise rahulikul moel, on karta sõjalise konflikti puhkemist. Juhtub midagi sellist nagu omal ajal Bosnias - iseseisvuse saavutanud või selle välja kuulutanud n-ö rahvusriigid alustavad oma territooriumidel etnilist puhastust.

Halb on see, et Ameerika Ühendriikides on tänavu presidendivalimised. Ameerika tegeleb rohkem iseendaga, maailmale pööratakse tähelepanu vähem. Presidendirodeo avalöök antakse juba 3. jaanuaril, kui Iowas hakatakse vaagima vabariikliku ja demokraatliku partei kandidaate novembris toimuvale lõppvaatusele. Otsustavaks peetakse 5. veebruari, kui presidendikandidaate valitakse tõenäoliselt kahekümnes osariigis (mõnedes veel kõheldakse, kas just sel päeval).

Ühendriikide poliitikagurud ütlevad, et see kõik on justkui kolmemõõtmeline male, ennustatavuse ja juhitavuse mõttes paras Rubiku kuubik (kui mäletate seda võimatut lelu). Jõuline sekkumine maailma asjadesse - ebameeldivatesse ja taas verd ning pisaraid tõotatavatesse - või kas või selge hoiaku võtmine (Iraagist tuleb väed välja tuua, aga Pakistani jällegi sisse viia?) muudaks selle protsessi veelgi juhitamatumaks.

Kes saab Ameerika Ühendriikide uueks presidendiks, kas esimene naine sel ametipostil Hillary Clinton või esimene mustanahaline Barack Obama? Clinton teeb praegu Iowas rekordpikki tööpäevi, püüdes jõuda kõikidesse maakondadesse, liikudes parema haarde huvides ringi vaid helikopteriga (muidugi on see aparaat juba ristitud the Hillacopter'iks).

Aga olemuslikumast: Clinton avaldas ajakirja Foreign Affairs 2007. aasta viimases numbris oma välispoliitilise nägemuse. Artikli viimases lõigus on huvipakkuv lause: "Me peame loobuma valedest valikutest, mis on ajendatud pigem ideoloogiast kui faktidest."

Mida selline lause ühe Ameerika tipp-poliitiku suust tähendada võiks? Võib-olla saab seda näha suhtumises Venemaasse. Idanaabri vaatlejad on täheldanud Lääne hoiakute muutumist oma kodumaa suhtes. Tundub nii, et Venemaa ning demokraatia kokkusobimatuse mõttega ollakse nüüd leppinud. Las olla ebademokraatlik, peaasi, et on stabiilne ja ennustatav.

Märtsis saab Venemaa uue presidendi. Uue presidendi nimi on juba teada (kui ei juhtu midagi õige ootamatut); ka rahvaküsitlused näitavad, et Dmitri ­Medvedjevi populaarus aina kasvab. Rahvas, see on muidugi see õige ja päris Venemaa.

Tõmmates praegu ametis oleva presidendi kaheksa-aastasele valitsemisajale joont alla, meenutavad Vene kommentaatorid kunagi Vladimir Putini valitsemisaja alguses kõlanud fraasi: "Võib-olla me eksime koos rahvaga..." Lause kõlas siis, kui pidi avalikkusele selgitama, miks võtab Vene Föderatsioon hümniks endise Nõukogude Liidu hümni. See olnud rahva soov. President tuli sellele soovile vastu. Siit ka lause, mis vihjab, et kui Kreml eksibki, siis ikka koos rahvaga. Aga rahvas teatavasti ei eksi. Venemaal ei eksi ega eksi ka Eestis.

Mais tähistab Iisrael oma 60. ­sünnipäeva. Palestiina araablased seevastu leinavad - neile on Iisraeli riigi sünd nakba (katastroof). Kumb jõuab rohkem maailma avalikkuse ette, kas ühtede rõõm või teiste äng? Mis on kindel - enesetapjatest pommipanijatel avaneb võimalus veelgi enam tõmmata endale massimeedia tähelepanu. Süngeteks prognoosideks annab alust tõsiasi, et maikuuks võib veri olla veelgi enam devalveerunud kui praegu. Et jõuda telepilti, peab korraldama üha ohvriterohkemaid tapatalguid. Oleneb sellest, mis juhtub Kosovos. Ja peaasi, sellest, mis hakkab toimuma Pakistanis.

Õnneks ootavad augustis maailma "spordiüldsust" rõõmupäevad, sest Pekingis süüdatakse kauaoodatud olümpiatuli. Ent mobilisatsioon leiab aset ka spordikaugetes ringkondades. Tõenäoliselt voolab Pekingisse kokku rahvast mitmesuguste poliitiliste nõudmistega. Esiteks inimõiguslased. Siis Tiibeti ja Taiwani iseseisvuse nõudjad. Siis looduskaitsjad-Greenpeace'i-sõdalased, kellele ei meeldi, et Hiina RV tööstuse osa üleilmses reostuses on hiiglaslik. Kuna olümpiamängudega peab kaasnema pidu, rahu ning armastus (või vähemalt suured sõnad sellest), peab Hiina politsei oma kumminuiad kaugemale peitma ning kohtlema vastalisi siidkinnastes. See on Pekingile suur kondiproov. Kas vastaliste jultunuks muutumise korral suudetakse end vaos hoida, on küsimus. Arvatakse, et Pekingi olümpiamängud tulevad sama politiseeritud kui 1980. aasta Moskva omad.

Lisaks on peo-ootust tumestamas kartus, et Hiina suurlinnade vaesemad kihid võivad alustada toidu kallinemisest tulenevat mässu. 2007. aastal täheldati toiduainete hinna hüppelist kasvu kogu maailmas. Tänavu suundumus jätkub.

Niipalju siis ennustatavatest asjadest.