Aga universum universumiks. Tegelikult võiks mängida läbi ka sünergeetika rakendamist meile palju lähedasemates asjades. Sünergeetika keeles võime rääkida näiteks majanduskriisist, mis pole sellisel juhul mitte midagi muud kui häiritud olek. Häiritusest saadavad tõuked aga annavad alust uuteks struktuurideks kristalliseerumisele. Mis aga ajapikku kivinevad ja vajavad millalgi ise väljavahetamist. Sest, jällegi sünergeetika keeles: mida enam kivineb mõni struktuur, seda enam kaob temast informatsioon.

Äärmusse minnes võib väita, et täielik tasakaaluolek ei säilita üldse informatsiooni. Info kogumine on alati aktiivne protsess, me ei saa infot passiivselt säilitada. Teave tähendab alati millegi  liikumist, muutumist ajas. Muidugi võiksid ajaloolased sellele vastu vaielda: arhiivid ju lihtsalt talletavad, toimikud võivad sajandeid arhiivivaikuses tolmuda. Kuid keegi on sellest informatsioonist pidevalt teadlik, see liigub paralleelselt ka kellegi ajudes. Kedagi ei ole võimalik lõpuni unustada,
millegi tahtlik unustamine teeb selle asja järjest kohalolevamaks. Nõukogude režiimi iha kehtestada totaalne kontroll info ja selle liikumise üle on selle parimaks näiteks: see, mida täpselt ei teatud, muutus müütide kujul kohalolevamaks ja võimsamaks, kui oleks olnud infovabaduse tingimustes.

Esimene probleem, millega sünergeetika hakkas omal ajal tegelema, oli küsimus, miks lumehelvestest võib tekkida sadu miljardeid eri variante, kuid nad kõik on kuusnurksed. Kuusnurksed on nad muidugi põhjusel, et selline on vee molekulaarstruktuur, aga sadu miljardeid seepärast, et kord ja kaos mängivad lumehelbe moodustamisel omavahel mingeid mänge kuni
hetkeni, mil struktuur jõuab külmuda ehk satub tasakaaluolekusse. Mis mänge juhuslikkustest alguse saanud paratamatused seal mängisid, pole võimalik tagantjärele öelda, sest tasakaaluolekus ei ole enam informatsiooni.

Nii mõeldes seab sünergeetika kahtluse alla näiteks Freudi teooria. Kõige liha teed läheb psühhoanalüüsi kuulsaim teooria – õpetus ego kaitsemehhanismidest. Nagu oleks egol küpsed, primitiivsed ja neurootilised kaitsed. Ent ego kaitsmine ei toimu alati ja tingimusteta. Üks mina ei olegi läbi aegade ühtne ja kindlalt välja kujunenud. Inimene valib igal hetkel erinevaid käitumisstrateegiaid, isegi unes pannakse teda järjest uute valikute ette. Sünergeetikast lähtudes tuleks hoopis küsida, kas ego kaitse on alati kaitse või hoopis probleemide tahtlik süvendamine. Unenäos tuleb probleemide süvendamist sageli ette, sest joostes seal kellegi eest, püütakse joosta järjest kiiremini. Lõpuks on probleem nii süvenenud, et lausa lendad.

Sünergeetilise maailmapildi järgi on väga lihtne ka vastata küsimusele, mis on surm. Inimene on kutu, ta silmad on kustunud ja ta ei hinga enam. Ta on nagu vigane diskett – kui  kettaseadmelugeja sellisest disketist üle sõidab, satub ta ühes kindlas kohas alati probleemi otsa. Mis temaga juhtub, ei saa me kunagi täpselt teada, sest ta on jõudnud balansiolekusse, kus häiritusest ei ole enam mingeid märke ning ta ei suuda ei infot säilitada ega levitada. Nii saame vastuse, et surm on vastuseta küsimus. Inimkond võib ennast aga alati lohutada sellega, et küsida ju ikka võib. Küsija suu pihta ei lööda kunagi.

Eesti kõige sünergeetilisem kirjanik oli Mati Unt. Ühes Undi teoses arutleb üks kõrvaline tegelane selle üle, et kui naine tantsima võtta, ei tohi kunagi liigutada kätt tema paljal seljal liiga iharalt. Selline liigutus toob endaga kaasa naise paiskamise paratamatuse vallast juhuste valda. Naine on vastanud kutsele tantsule sellepärast, et nii on sünnis, nii peab, nii on tavaliselt tehtud – omamoodi paratamatusest seega. Julgevõitu käeliigutus aga seaks naise juhuste mängu objektiks, tekitaks kaose seal, kus peaks asetsema hoopis kord. Niisuguseid kavalaid sünergeetilisi mehhanisme on kõik Mati Undi teosed täis.

Lühidalt ja inimlikult seletades on sünergeetika teadus, kuidas kaosest või korrast informatsiooni abil kaost või korda ehitada. Oma elu ja tegemisi tuleks süstematiseerida, aga kui need on valesti süstematiseeritud ja kui inimesel on õnnestunud luua oma ellu teatav võõras struktuur, siis tuleks kõik maha lõhkuda ja hakata otsast peale elama. Lihtsam on asuda ehituskivide uuesti paigutamisele. Eeldusel muidugi, et vana kord ei ole üleliia korrapäraselt üles ehitatud.

Kaose ja korra vahekorrad ilmnevad väga selgelt ka ajaloos. Võtame või Teise maailmasõja, mille lõpust möödus hiljuti 66 aastat: Tartu pommitati täielikult puruks, rahva ajalooline mälu fikseeris nii selle kui eelnenud olukorra ning nüüd ehitavad tartlased ajaloolisi hooneid meenutavaid silindrikujulisi struktuure (Plasku või Tigutorn). Tallinnast läks üle ainult üks pommilaine, mis hävitas küll olulised, aga siiski vaid mõned elurajoonid – ja Tallinna ehitusideaaliks on nüüd erilise ajaloolise mäluta tikutopsikujulised ehitised. Muidugi esineb ka koonuseid ja teravikke nagu näiteks Ühispanga hoone, aga üldiselt tegeldakse Tallinnas rohkem karpide ja Tartus silindritega.

Vaevalt on linnaruumi selline kujutamine päris juhuslik. Igal nähtusel on oma sügavamad ajaloolised põhjused, nende tagust tuustida tähendab rakendada eelarvamustevaba mõtlemist. Mõtle alati lõpuni – selle maksiimi sain kaasa oma varajasest noorusest, kui tegin tutvust Gustav Naani artiklitega – ehk siis nende artiklitega, mida ta kirjutas enne rahutuks pööramist.