Abdul Turay Foto: Christo Neemre

Üks blond ja sale, teine samuti blond ja veelgi saledam, kolmas aga lokkis juustega brünett, eestlase kohta kurvikas. Oma suurte silmade ja rõõskade, noorte nägudega paistavad nad veetlevad ja süütud.

Kuid nad on petised ja valetajad.

Plagiaati – kellegi teise töö esitamist iseenda tehtu pähe – on lihtne avastada. Praegusel juhul oli see kisendavalt selge. Kuid inimestega, kes nii teevad, on raske suhelda.

Kolm neidu reageerivad väga erinevalt. Kaks neist keelduvad tunnistamast, et nad oleks midagi valesti teinud. Nad teesklevad üllatust ja šokki. Üks muretseb eelkõige halva hinde pärast.

Kolmas tundub oma tegu kahetsevat. Ta vahib häbelikult maha ja keerutab oma brünette lokikesi. Tema pettus on kolmest kõige räigem. Ta kopeeris internetist tervikteksti, jättes isegi lingid sisse. Üha uuesti väljendab ta kahetsust, anudes flirtivalt andestust. See mõjub ja ma annangi talle andeks. Ta saab võimaluse oma hinnet parandada. Ühtlasi pean andeks andma ka teistele konspiraatoritele.

Kui see pärineks raamatust või filmist, oleks lokkis juustega neiu tegelik kurjam, ohtlik ja manipuleeriv naine, kujunemisjärgus femme fatale, samas kui kaks blondi oleksid lihtsalt naiivitarid. Lugu, kus vastanduks naiivsus ja kavalus. Kuid see pole film, see on päris elu.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

« Avalehele 84 Kommentaari
Loe veel: