.

Aprillirahutuste ulatus oli Eesti ajakirjandusele ootamatu. Tõsi, ühel rahulikul aprillipäeval enne monumendi Tõnismäelt teisaldamist kutsus tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo meediajuhid kohtumisele sümboolsesse Tallinna Eesti Maja restorani, kus kirjeldas kiretult ja detaile avamata pronkssõduri kalmistule viimise kava. Viimaseid kuid ETV juhi ametis olnuna jäin ma ka üsna ükskõikseks, saades paarilt kolleegilt teada, et Vene telekanalid on mõneks ajaks üürinud Tõnismäele avaneva vaatega korteri ja broneerinud ühe Eesti ülekandejaama.

Ma ei tea siiani, kas see oli nende rahakoti suurusest tulenev ehku peale minek, kuna monument tuli teisaldada kindlasti enne 9. maid, või olid Vene telekanalid tõepoolest teadlikud rohkematest detailidest kui Eesti ajakirjandus. Millegipärast meenuvad Herman Simm ja Aleksei Dressen.

Muidugi valmistus ka ETV teiste meediaväljaannete sarnaselt pronkssõduri äraviimiseks. Eesti- ja venekeelse „Aktuaalse kaamera” ajakirjanikud olid valmis erisaadeteks päeval ja õhtul, valmis olid arhiivikaadrid seni monumendi juures toimunud provokatsioonidest, isegi lint Relva-SS-i võitlejate mälestusmärgi teisaldamisega 2004. aastal Lihulas oli uudistetoimetuses ootel.

Mõttelaiskusest otse möllu

Mitte keegi ei uurinud neil rahulikel aprillipäevadel ETV juhtkonnalt: kuidas te olete valmis plahvatuslikult suurendama venekeelset infotulva või millal avate venekeelse teise telekanali? ETV teise kanali vajadusest hakkas Ilmar Raag häälekalt rääkima juba 2003. aastal, aga selle käivitamiseks puudus poliitiline tahe, raha ja selle tõttu ka tehniline valmisolek ning selgus kanali sisus. Räägiti venekeelsest kanalist, lasteprogrammist, spordiprogrammist, aga ainult räägiti. ETV2 alustas alles 2008. aasta hilissügisel, Vene-Gruusia sõja järellainetusena.

Möll algas neljapäeval, 26. aprillil ning õhtu süvenedes ja järgmistel päevadel tekkis rohkem ootamatuid küsimusi kui ajakirjanike kogemustest või raamatutest leitavaid vastuseid. Enamik küsimusi sai siiski adekvaatsed vastused ETV inimeste aruteludes, mitte ülalt tulnud korralduste kaudu.

Turvalisus oli üks riske. Möllu epitsentrist telemajani oli vaid veidi rohkem kui kilomeeter ja teoreetiliselt oli märatsejate sinna jõudmine võimalik. Tõsi, telemaja oli end kindlustanud arvukate kaardisüsteemiga töötavate, sisemisi koridore sulgevate ustega, kuid 1993. aasta oktoobris Moskvas suutsid mässajad rangetest turvameetmetest hoolimata tungida Ostankino telekeskusesse.

Rahutustest korraliku otsepildi tootmiseks oleks ETV pidanud ajama oma suure ja ehkki väljavahetamisele kuuluva, kuid ikkagi tohutult kalli ülekandejaama kuhugi rahutuste epitsentri lähedale. Sama ülekandejaama, mis tootis rahvusvahelist telepilti suusatamise MK-etappidelt ning vahendas vaatajatele presidendi vastuvõttu ja kontserte. Ma tunnistan, et ma ei olnud valmis seda otsust tegema.

Juhatuses küsis keegi, kuidas ETV kaitseb rahutusi kajastavaid ajakirjanikke. Keegi uuris, kuidas peaksid tööle ja koju saama eri vahetustes töötavad inimesed. Kadriorust tuli kõne ja keegi küsis, millal oleks vajaduse korral kõige parem eetrisse anda presidendi pöördumine. Keegi uuris, kas ma olen mõelnud, millise kahekordse vaimse ja emotsionaalse koormusega töötavad venekeelse „Aktuaalse kaamera” ajakirjanikud. Ja siis tuli üks varahommikune telefonikõne ühest valitsusasutusest, kus uuriti, kas ETV ikka adub oma riiklikult tähtsat rolli rahutuste kajastamisel ja kommenteerimisel.

Praktilised kokkulepped sündisid siiski ETV toimetustes. AK ajakirjanikud otsustasid, et ei kasuta kunagi rahvusele viitavaid sõnu, nagu „venelastest märatsejad”. Altpoolt tulev initsiatiiv oli anda toimetamata pilti mässust otse eetrisse vaid äärmisel juhul. See puudutas kas või tookord tähtsusetuna tunduvat isikukaitset (avalikkusele tundmatu verise näoga nooruk) või teab milliste inimhulkadeni kanduvat viidet, et Tallinnas saab lõhkuda, laamendada, pollareid mõnitada ja veel tasuta asju ka... Tõsi, tagantjärele tuleb kiita Kanal 2 uudiseid, mis olid „riiklikult tähtsa rolli” painest priid ja edastasid noil aprillipäevil operatiivset, adekvaatset ja detailiderohket pilti.

Kus on venekeelne ETV?

Seda küsisid aprillimässu kõrghetkedel ja pärast seda omamoodi õigustatult väga paljud tookord võimul olnud inimesed. Mõistmata, et sellise telekanali loomise aeg oli lootusetult möödas (Eesti edukaim venekeelne infokanal Raadio 4 alustas 1. mail 1993!) ning kui see oligi alles ees, siis edukaks ja sõltumatuks informaatoriks, harijaks, organisaatoriks ja meelelahutajaks saamiseks oli vaja kolme asja: raha, aega ja rahu. Arutelud venekeelse avalik-õigusliku Eesti telekanali loomise üle pole siiani vaibunud ja võtavad aeg-ajalt uskumatuid pöördeid. Mäletate ju poliitikut, kes tegi ettepaneku keelustada Vene telekanalite levi Eestis? 2007. aastal oli tegelikkus selline, et venekeelset AK-d vaatas umbes paarkümmend tuhat mitte-eestlast. Mingil hetkel populaarseks muutunud hilisõhtune kakskeelne vestlussõu „Unetus” kogus aasta eetris hoogu, enne kui (vene) vaataja seda märkas ja omaks võttis.

Ilmselt Venemaa telekanalitest lähtuva info surve all ja ähvardavat venekeelsete inimeste protestilainet nähes tekkis Eesti tollaste valitsuse nõustajate peades hetkeemotsioonidest tingitud idee avada ETV toel kaabellevis AJUTINE venekeelne telekanal. Nädalaks-paariks. Edastamaks neile Kremli ja Toompea „karvasest käest” puutumata informatsiooni. Tehniliselt oli ETV selleks valmis, paraku tuli see algatus auklikuks tulistada. Kuidas venelased selle kanali üles leiavad? Mida neile seal uudistevahelisel ajal näidata? Filmi „Inimesed sõdurisinelis” või „Hullumeelsus” või „Nimed marmortahvlil” venekeelse audiotõlkega? Mida ütlevad need venelased, kes kaabelvõrgus ei ole? Ja mida ütlevad need venelased nädala või kahe pärast, kui programmi edastamine lõpeb? Või õigemini – mida neile öelda?

Üle ääre ajavaid ideid tuli valitsusest teisigi. Näiteks anda ETV põhiprogrammis igal täistunnil eetrisse venekeelset AK-d. Kui igaks täistunniks ei jõua või ei suuda venekeelset uudistesaadet toota, näidake uudiste kordusi...

Pronksiööde õppetunnid

Mõned nädalad pärast pronksiöid helistas mulle üks ammune vene kolleeg. Olime temaga koos NSV Liitu lagundanud, ta on siiani veendunud demokraat ja praeguse Vene võimu vastu kriitiline. Tookord uuris ta minult otse, mis Eestis toimub. Ma püüdsin selgitada. Tema kostis minu selgituse peale: „Teid, eestlasi, tuleks siiski karistada...” Oli televiisorist kogu seda venevastast pühaduseteotust näinud. See oli 2007 kevadel. Nüüd suhtlen ma tema ja mitme teise vene ajakirjanikuga täiesti sõbralikult, jagades nendega paljusid ühiseid väärtusi. Ma naudin Tallinna vanalinnast vaimustuvat aasta-aastalt kasvavat vene turistide hulka ja märkan intelligentset erinevust nende ja keskmise soome turisti vahel. Ma vaatan Vene telekanaleid, loen Venemaa uudiseid ja suudan täiesti rahulikult muiata, kui kuulen, et eestlased on natsid, ukrainlased vargad ja grusiinid kõrilõikajad.

Pronksiööd tekitasid hinnanguliselt 20–30 miljonit krooni kahju. Väga odavalt saadud õppetund, kui meenutada mõne välismaal välja töötatud riigilogo või sealt palgatud nõustamisfirma hinda. Me saime selle raha eest teada, kes on meie vaenlased, me saime tõuke küberkaitseks, me saime teada oma nõrkused ja tugevused, me saame hea tahtmise korral ideaalilähedaseks lihvida poliitilist kriisikommunikatsiooni, me saime innustust rahvustundele ja oma väärtustele („Vabaduse laul” 2008) ja hakkasime ka senisest rohkem märkama endi kõrval venelasi nende murede ja probleemidega.

Värvitelevisioon aga on endiselt võimsam kui tankid ja kumminuiad. Kas mitte nüüdseks juba teist aastat kestev araabia kevad pole selle tunnistuseks?

* Ainar Ruussaar oli aastatel 2003–2007 ETV programmijuht ja juhatuse esimees.