Kõrge tunnustus tudengite vembule paneb mõtlema, milline olukord on inimvaenulik.

Kas see, et inimesed saavad ületada tiheda liiklusega nn Kaubamaja ristmiku Tallinnas ohutult tunneli kaudu, mis ühendab mitu linnakeskuse paljukäidavat kohta ning kus talvel ei lõõtsu näkku tuul ja suvekuumuses on parajalt jahe?

Või on inimvaenulik, et paarkümmend meetrit Radissoni hotelli poole on olemas fooridega sebra, mida sama tänava ületamiseks võivad pruukida nii akadeemia tudengid kui ka iga teine, keda miskipärast on tabanud tunnelifoobia?

Aga ehk on inimvaenulik hoopis reaalse ohu tekitamine, et linlased ja pealinna külalised, kes ootamatult ilmunud vöötidel heas usus tänavat ületasid, oleksid sattunud mõne liikluseeskirja järgiva, üllatusest tardunud autojuhi rataste alla?

Jumal tänatud, et õnnetust ei juhtunud. Kui aga poleks kõvasti vedanud, ei tunnustaks rektor Kivi praegu mitte nn kunstiprojekti "Valged triibud asfaldil", vaid "Tumepunased plekid asfaldil".

Keegi võib ju nuriseda selle üle, miks peavad jalakäijad kulgema maa all ja autosõitjad maa peal. Kuid 400 000 elanikuga linna keskuses on liiklusvoogude eri tasapindadele viimine päris loomulik, ning pole esmatähtis, kas kõndida esimesel, teisel või kolmandal korrusel.

Öiste sebramaalrite kahtlase väärtusega heroiseerimine kajab kõrvus kui põlgus igasuguse tänapäeva linnale omase infrastruktuuri vastu. Ehkki just kunstiakadeemiast peaksid väljuma spetsialistid, kes neidsamu objekte disainivad nii, et kõigil oleks ilus, ohutu ja tore.

Kunstiinimeste veidrusi annab ühiskond sageli hõlpsamini andeks kui lihtsurelike omi. Mõningas ulatuses tuleb sellega ilmselt leppida. Kuid inimelusid paluks siiski neisse häppeningidesse mitte lülitada. Muidu tekib kellelgi järgmiseks näiteks idee, et kuna meile ei meeldi ka kunstiakadeemia lähinaabritest tarbimisühiskonna võrdkujud kaubamaja ja Viru Keskus, siis on meil täielik õigus korraldada neis kunstiprojekte "Vali kõmakas" või "Hingemattev gaas".

Üliõpilaste koerustükid on sageli lubatava piiril balansseerinud. Näiteks riputasid Kanadast pärit tudengid ükskord USAs San Franciscos rippsilla külge trossiga Volkswageni "põrnika". Auto õõtsus neli tundi öösel mere kohal ja sundis laevu kurssi muutma, enne kui politseil õnnestus see alla vette kukutada. Tembu autorid põhjendasid seda insenerikutse populariseerimisega.

Kuid mitmes Ameerika kõrgkoolis on koerustükkidele kehtestatud omad reeglid ning tähtsaim tingimus on alati see, et tudengivemp oleks teistele inimestele ohutu.

Kaubamaja ristmiku palju sõimatud jalakäijate tunnelis, muide, oli äsja rõõm näha seal sobilikult eksponeeritud kunstiteoseid.