Ajakirjanduse punane pea ja kollane kõht
"Seda lehte me trükki ei luba," ütles tsensor viisteist aastat tagasi esimest Eesti Ekspressi maketti luugist tagasi ulatades. Tsensori tähtis luuk asus Draamateatri vastas Pärnu maanteel. "Meile partei keskkomiteest juba helistati," ütles venelasest trükikoja direktor tõredalt. Kõik praod olid kinni topitud, et sõltumatu leht ilmuda ei saaks. Mul polnud kahtlustki, et ka meie Olümpia hotellis asuvat toimetusetuba kuulati pealt. Lõpuks leidsime vapra trükimeistri härra Simseli Raamatutrükikojast, kes vastuseks kommunistide survele teatas EKP Keskkomiteesse (see asus praeguse Välisministeeriumi majas): "Tänan, seltsimehed, aga ma pole teie partei liige." Ja Tallinna "vabastamise" päeval, 22. septembril ilmuski proovinumber.
Niisiis murdsime läbi. Nõukogude lehed olid ju riigi dotatsioonil. Meie maksime palkasid rahast, mis ise teenisime. Isegi Soome poissmeeste tutvumiskuulutuste FIMid tuli mõnikord ahvikiirul rubladeks vahetada ja sealsamas lehemeestele palkadeks maksta. Ajakirjanikud - Toomas Kümmel, Mait Raun, hiljem Jaan Ruus ja paljud teised olid uhked, et töötasid just Ekspressis, mitte Noorte Hääles või Edasis. Ööpäevane patrioot oli sekretär Erika Nigul, tänagi Ekspressi majas tööl. Ilusat aastapäeva, Erika.
Uus šokk oli see, kui Eesti leht andis kaigast mõnele "meie Eesti suurmehele". Näiteks kirjutas Toomas Liiva artikli Edgar Savisaarest "Rahvarinne – see olen mina!". Võis koguni juhtida, et laulva revolutsiooni pühasid isasid puutunud ajakirjanikku hakati "Moskva käsilaseks" pidama. Tõelised käsilased kirjutasid veel KGB materjalide põhjal printsipiaalset Nõukogude soppa. Ühed paberid ühest Tartu lehe toimetusest, mille põhjal seda soppa vorbiti, on muuseas Okupatsioonimuuseumis hoiul. Huvitav vaadata, kuidas mõni kirjastaja "Eesti asja" ajas.
Tänane Eesti Ekspress otsib teemasid, mis plärtsataksid nagu kivid väikekondlikku vaiksesse poriloiku. Paar sellist kivi leiame lehenumbrisse alati. Aga ainult ärapanemine jätab kuiva ja tigeda järelmaitse. Parimad kirjutajad on minu arust need, kes paitavad lugejat nukra huumoriga ? la Madis Jürgen või Krister Kivi. See on juba pooleldi kirjandus, ja need kirjamehed armastavad oma ainest. Imetlevad jätkuvalt Eesti inimeste lootusrikast sebimist ja arengut siin oma kodupaigas.
Ja siiski tunnen Eesti ajalehtedes selgelt, et pahatihti ei tee toimetajad ajakirjandust, vaid ajakirjandust "tehakse" nende abiga. Keegi on võimeline lehelugeja tähelepanu suunama tõsistelt vaidlustelt kas või peaministri kassile. Ajakirjanik, kes oma vaba sõnaga oli 15 aastat tagasi täielik "kunn", keda piiras ehk ainult tema enese mõistus, langeb nüüd tihti ebavõrdses võitluses suhtekorraldajatega. Mõelge, keskmises lehetoimetuses töötab vast 100 inimese ringis, igasugu suhtekorraldajaid leidub firmades, parteides ja omavalitsustes kokku vist 400 ringis. Määrivad ajakirjanikule pähe pehmeid stoorisid oma õilsatest klientidest. Ja muudavad lehe mõnikord ümmarguseks ning ebausaldusväärseks. Igasuguste moosijate survest seisavad kõrgemal vanad tuntud sõltumatud ässad. Sulev Vedlerile või Kalev Keskülale juba peaministri kassi ei müü.
Ekspressi kirjutajad loovad ja taasloovad igal nädalal publiku moraali. Annavad mingeid hinnanguid ja norme, mis kiirgavad läbi konkreetse kirjutaja isiku. Kõik teavad, kui terane, samas tigeduseta on Mihkel Kärmas ja kuidas Madis Jürgenile võib ka mõni priske korruptsioonikunn kustkiltpoolt armas paista. Võibolla olekski toimetusse juurde tarvis üht tõsist "muremeest", kes alalõpmata millegi eest hoiataks. Nagu Strandberg, kes Ekspressis omal ajal tõhusaid karikatuure tegi.
Ühe aktsiaseltsi, millesse ma kuulun, alusdokumentides seisab nõue "Aktsionär räägib selgelt ja lühidalt". Ajaleheartiklid lähevad lühemaks, aga ma ei taha, et lehed võistleksid meelelahutusturul. Lühikese artikli eel peab kirjutaja rohkem keskenduma, et kirjutada ainult vajalikku. Nagu Hemingway. Nagu Kranaat.
Eks vaadake, kuidas meil välja tuleb. Head aastapäeva, sõber lugeja.
