Väliselt võib, jah, paista, nagu oleksin isegi teadlikult teise äärmusse tõukunud. Mu üksvahe kaunis tormiline elustiil tundub olevat selle tunnistajaks. Kuigi … kas see oli ikka soovist vastanduda? Kui, siis natuke. Põhiline on ikka see, et mulle lihtsalt meeldis sihuke elu. Küll aga olen püüdnud teadlikult mõnesid koduseid iseärasusi vältida, sest need tegid elu silmanähtavalt raskeks ja vahel ka naeruväärseks. Teatava piirini on see õnnestunud, aga muidugi mitte täielikult. Saan sellest vahel end kõrvalt vaadates nüüd ka ise aru. Samad sümptomid löövad välja, ainult et ma põen neid tõbesid kergemal ja moodsamal kujul, kuna olen nende võimalikkusest ette teadlik olnud. Konkreetsemalt: näiteks on ka minul raskusi inimeste (ebameeldivate, tüütute, nurujate jms) pikalt saatmisega. Mõnes ametis, näiteks diplomaatias, võib sellest kasu olla, aga igapäevases elus kirun end tihti, et jälle lasin endale augu pähe rääkida.

Ja privaatsusvajadus on ka minus kindlasti keskmisest suurem. Ma ei taha kellestki sõltuda, ei taha laenata ega võlgu olla. Ka mina kardan hiljaks jääda ja olen kohal pigem kümme minutit varem. Jne. 

Kas Võru tänava lapsepõlv on kaetud tänaseks “nooruse tolmunud kullaga”? Milliseid tundmusi ja hoiakuid on see sinusse jätnud?

Ei ole kattunud millegagi! Ei mingit kulda! Järgmises osas toonitan rohkem, kui see ehk käesolevas välja tuleb, et lapsepõlv tervikuna ei meeldi mulle, see ei ole lihtsalt minu aeg. Ma ei ole kunagi lapsepõlve järele õhanud ega seda tagasi tahtnud. Ei enda ega teiste omi. Lapsepõlv on eelkõige ettevalmistus inimeseks saamiseks, ei muud. 

Tore, kui see mõnel ka omaette suureks väärtuseks kujuneb, aga õnnetu on too, kellele see elu tipphetkeks jääbki. Samas ei tohi väärtuselist aspekti segi ajada absoluutse tõsiasjaga, et lapsepõlv määrab edasises elus tohutu palju, loovisiku puhul veel iseäranis

Sinu suuresti ingliskeelne lapsepõlv oli kahtlemata üsna erakordne. Kas see sünnitas ka olulist vastuolu ümbritseva sotsialistliku tegelikkusega? 

Ei ole tekitanud. Vähemasti mitte otse. Mul on tunne, et isa püüdis end rohustki madalamaks teha ja oli oma ingliskeelsusega ühtpidi isegi hädas. Kuigi teistpidi tal ei tulnud mõttessegi sellest loobuda, see oli tema paopaik ja ankur muu maailmaga. (Tõesti, temas oli palju vastakusi!) Vanemad olid riigitruud inimesed, kes pelgasid, ega laps koolis kogemata midagi vastalist ei räägi. Osalt sellepärast ei kõneldud meil kodus Pätsist ega eesti ajast poolt sõnagi. Ei peetud meil jõulusid, 24. veebruarist rääkimata. Rahvusküsimust ei eksisteerinud, osalt ka sellepärast, et isa oli loomuldasa kosmopoliit.

Molotovi-Ribbentropi paktist kuulsin alles tuttavate käest ülikoolis.

Kuidas sünnib inimeses ülepea valmidus mälestusi kirjutada, oma isa ja ema paika panna? Mis tunne see on, mis annab selleks õigustuse?

“Paika panema” ei ole vist õiged sõnad. Ma arvan, et rohkem ma siiski kirjeldan, kui annan hinnanguid. Vähemasti oli see mu siht. Kui asi teistmoodi on välja kukkunud, siis olen tõesti kurb. Ja näiteks “veider” ei ole ju läbinisti negatiivne ega positiivne mõiste. Loomulikult ei ole ma rääkinud väga paljudest asjadest, mis vanemaid puudutab.

See käib esmajoones isiklike asjade kohta, aga mitte ainult. Kusagil on piir ees, mida tohib, mida mitte. Mõni asi on lihtsalt “private”. Mina ei ole paljastaja ega ärapanija, vaid olen omamoodi armunud ajalukku ja selle üles tähendamisse, raporteerimisse. Ausalt, ma ei pea oma isikut nii tähtsaks, et sellepärast mälestusi kirjutada. Liiati on mul eneseväljenduseks ilukirjandus ja kolumnid. “Eesti doomino” puhul oli tegemist ka sellega, mida võiks natuke pateetiliselt nimetada võlaks esivanemate ees, eriti mis puudutab vanaisa saatust. Käesoleva raamatu puhul – minu lapsepõlv oli suhteliselt erandlik ja ka sihuke asi täiendab üldpilti. Järgmistest köidetest saab kindlasti teavet toonase keskkooli, ülikooli, noorkirjanike elu, Eesti Raamatu, “Loomingu” jne kohta. 

Kuhu paigutuvad su mälestused su loomingus? Jaan ­Krossil – oled öelnud, et need said tal ­liiga hilja kirjutatud – olid mälestused elutöö kokkuvõte, Karl ­August Hindreyl kirjanikutee algus. Mida kujutled end kirjutama hakkavat pärast mälestusi?

Üks kirjanikutöö puha, ma oleksin ju võinud siiasamma teised nimed panna, näiteks peategelaseks Klim Samgin II, ja romaani pähe välja anda. Mälu tuleb jah, pingutada, mulgi on kahjuks hõredamaid perioode. Tegemata ei jää mälestuste üllitamise pärast midagi, ainult edasi nihkub. Mõtlesin, et suudan vaheldumisi kirjutada mälestusi, kolumne ja oma magnum opus’t, aga ei tule välja. Seepärast otsustasin, et teen mälestused valmis (nii umbes kuni “Loomingusse” teise tulemiseni 2005. aastal, edaspidine on juba liiga lähedal). 

Seejärel, pärast 60. sünnipäeva võtan end kokku viimaseks pingutuseks. Ma ei saa rahus elada ega ­sureda, kui see suur muutus, mis toimus eesti ühiskonnas 1980–90ndatel, jääbki jäädvustamata. Mõistagi näen tollal toimunut eelkõige oma sotsiaalse rühma vaatevinklist. Selle romaani tarvis töötab alateadvus kogu aeg.