Ajutised tagasilöögid
Nende viiekümne viie riigi hulgas, kes pakkusid USA-le pärast orkaani mingisugustki abi, leidub üllatavaid nimesid. Iraan ja Põhja-Korea näiteks. Kuuba diktaator Fidel Castro lubas suurele naabrile tuhandet arsti ja 26 tonni ravimeid, mis olevat kohe valmis Houstoni lennutamiseks. Kummalisem veelgi on Iraagi ja Afganistani esinemine potentsiaalsete abiandjate nimekirjas. Esimene pakkus materiaalset abi, teine oleks valmis eraldama 100 000 dollarit. Näljahädas Sudaani või Niigerit USA-le abipakkujate nimekirjas siiski pole. Nad pole võibolla selle peale lihtsalt tulnud.
Mis New Orleansis ja laiemalt orkaaniga nuheldud kolmes lõunaosariigis täpselt toimub, ei tea keegi. Ka president Bush mitte. Kaos, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine.
Maailma kliimakaitsjad osatavad, et see õnnetus on justkui viimane hoiatus Ühendriikidele ühinemaks Kyoto protokolliga. Sõjakate islamistide imaamid näevad orkaanis jumala karistust Ameerikale. Teatud seltskond justkui kahjurõõmutseks.
Samas hakkavad arenenud riigid avama oma strateegilisi naftavarusid, takistamaks bensiinihinna tõusmist üle valuläve. Katrina hävitas Mehhiko lahe naftatööstuse ja sellel on üleilmsed tagajärjed. Lokaalsel katastroofil on globaalsed järelmid sel juhul, kui õnnetus on kuidagi seotud USA-ga.
Maailma riikide ühishuviks on hoida Ühendriike püsti. Dollar püsib vee peal hoolimata Ühendriikide viiesajamiljardilisest riigivõlast tänu sellele, et Hiina, Jaapan ja Euroopa ostavad dollareid kokku.
Hoitakse püsti ka USA mainet. Et Iraak on täielik läbikukkumine, on muutunud avalikuks saladuseks. Tssst!, me teame seda, aga ärme räägi sellest valjusti, sest muidu…
Ühendriigid kui maailma ainus ülivõim on meie isa (“meie” on antud juhul Eesti, Baltimaad, Ida-Euroopa, Euroopa tervikuna), kelle ümber kogunevad kaitset vajavad lapsed. Perekondlikud kriisid algavad mõnikord päevast, kus lapsed avastavad, et nende isa, keda nad kunagi pidasid kõige targemaks ja tugevamaks inimeseks maailmas, käitub teatud olukordades ebaadekvaatselt. Isad osutuvad mõnikord jobudeks. Lapsed aga annavad isale andeks, leides talle vabandused; nad võivad ka lihtsalt keelduda isa läbikukkumist tunnistamast. Tark tegu on istuda talle sülle, kallistada teda, sositada talle kõrva: “Mina tean, et sa oled ikkagi kõige-kõige parem ja tugevam.”
Isa kaitseb meid, kes me oleme siin paesel tuulisel rannikul. Ka siis, kui Iraagile lisandub avantüür Iraanis. Ka siis, kui Mehhiko lahe orkaanidele lisandub aastakümneid oodatud ülivõimas maavärin Californias, mis viib juba kogu USA anarhia äärele – ikkagi on meil vaja uskuda, et isa kaitseb meid. Isa on meie julgeolekutagatis.