Mida arvata hüpoteesist, et sümbioosis tarkade masinate ja targa võrguga võib inimlikkus tõusta uutesse kõrgustesse? Riputasime suve hakul Kuressaare Ametikoolis üles fotonäitust. Piltidel väljendus disainiosakonna õppurite mure ühiskonna arengute pärast. Üks teema, mis kordus nii põhikoolijärgsete kui ka täiskasvanute fotolavastustes, oli nutisõltuvus ja sotsiaalse suhtluse kolimine tehnikavidinatesse. Seda protsessi tunnetati ja väljendati enamasti negatiivsena, sest esmapilgul paistab meie suur suhtlusplatvormivahetus tõepoolest tekitavat sõltvust, depressiooni ja uusi suhtlusbarjääre, seda nii samaealiste kui ka põlvkondade vahel. Aga teistpidi – kui palju oli sellest nutikast tehnikast ja üleilmsest võrgust abi, kui me kevadel koroonapiirangute tõttu ei saanud keskpõrandale kokku, tööle, kooli, lasteaeda, hooldekodusse, kirikusse, haiglasse tulla? Mulle läks küll hinge haiglas elu ja surma piiril vaakunud Enn Veskimägi ülestunnistus, et alles siis, kui ta ekraanil oma perekonda nägi, sai ta aru, kus ta on ja kus ta vahepeal oli ära käinud. Võimalus kallite inimestega tehnoloogia vahendusel suhelda andis talle eluisu tagasi.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: