Sügis Samosel kulgeb muutlikult. September oli soe ja vilgas nagu ikka, oktoober näitas aga esimese kolme nädala jooksul üsna vihmast ja tuulist palet, paar korda tormigi. Kui oma kassi randa matsime, kuhjasime kääpa peale suuri kive ja värvisime kirjagi peale. Samal õhtul tõusis Aafrika poolt torm ja rutjus teeäärseid maju. Mandril olid paljud mereäärsed majapidamised vee all, kõige rohkem oli üleujutusi aga meie Samose lähisaartel Ikarial ja Chiosel. Pärast tormist ööd järgmisel päeval läksin Fredy hauda randa üle vaatama ning nägin, et kõik suured kivid olid lainetest laiali pühitud... Koha tundsin ära vaid puu järgi.

Kuid nagu nimme, saabusid enne meie lahkumist novembri algul soojad ilmad, kraade 24-27. Apelsinid, sidrunid ja mandariinid said uuesti valmis, pikk rannariba oli ebamaiselt inimtühi. Meenub, viimasel päeval enne minu äralendu istusime naisega rannas. Tema puhastas merevees värskelt püütud kalmaari, mina käisin viimast korda suplemas. Restoraniomanik Manolis mõtles mulle veel igasugu pentsikuid tõid välja viimaseks kolmeks päevaks, nii sain reisi peale vajalikku taskuraha kaasa. Ma usun, et ta oleks parema puudumisel lasknud ka lihtsalt oma mööbli ümber tõsta, et pisut rahalist tuge anda.

Kreeka jäi maha üsna tõbisena, surutis paistis välja kõikjalt. Tööstushoonete korstnatest tõusis suitsu vaid paaril korral nädalas, streike korraldasid üha marginaalsemad rühmitused, aina enam inimesi laiendas oma põllumaid. Tööd leidus vaid omadele ja tutvuste kaudu. Kohapeal usutakse, et aasta 2011 tuleb majanduse ja turismi osas veel hullem kui on ja oli 2010. Eesti usutakse ilmselt pigem vastupidist. Sellest hoolimata: üksi olnuks Kreekas võimalik ka üle talve olnud ellu jääda, koos pere ja loomadega ilmselt mitte. Tahtmata lõpmatult võlgu elada. Pean silmas seda kõike juhul, kui Eestist ei ole tulemas mingit alternatiivset sissetulekut. Aga läheb juba liiga isiklikuks hädaldamiseks.

Tööpuudus on meil ju Kreekaga enam-vähem võrreldav. Küsimus on rohkem kriisi tõlgendamises ja suhtumises sellesse. Väga sügav murelikkus ilmselt puudub kreeklase loomuses, ennemini elab ta mingi pettumuse või ülekohtu välja raevutsevalt ja kõvahäälelt (kõik need streigid ja protestiaktsioonid). Seejärel aga läheb ta kohvikusse tagasi ja mängib meestega kaarte või doominod edasi. Ka prioriteedid on veidi teised, nad ei ehita sipelgaliku järjekindlusega pensionisambaid ega kasvufonde, vaid elavad täiel määral käesolevas päevas, äärmisel juhul homsele mõeldes. On see õige või vale, ma ei tea. Suhteliselt perekeskses ühiskonnas, võin öelda, näib üldiseid olmemuresid vähem olevat. Kõik laabub kuidagi.

Eesti puhul torkab silma eeskätt muidugi tohutu pseudoelu, milles inimesed elavad. Siia tulles näis, et kogu elu käibki internetis ja facebooki kaudu. Sind lihtsalt pole olemas, kui sa oma olemasolust seal ei teavita. Ma tegelikult pean facebooki kokkuvõttes üsna kasulikuks kanaliks, ainult näib, et inimesed võibolla ei kohtugi võibolla enam silmast silma. Kreeklane läheb aga hommikul kohvikusse, sadamasse, turule ja ei vaja ilmtingimata facebooki, tarvilik informatsioon on tal juba käes. Lisaks sellele värske õhk, füüsiline koormus ja silmast-silma jutud.

Tähelepanekuid ja mõtteid teekonnalt. Ateena lennujaamas pidime istuma viis tundi, et oodata väljumist Zürichisse. istusime kogu selle aja pisikeses laste mängutoas, kus juhendajaks oli kasvataja. Ta vestles ja mängis kogu selle aja kuueaastase Maarjaga ainult kreeka keeles. Siis alles mõistsin, et vanem tüdruk on kaheksa kuuga (millest vaid kaks koolis) omandanud täiesti sorava suulise keele. Võibolla küll mõnevõrra napi sõnavaraga, kuid väga kompleksivaba ja kõigile arusaadava. Mõistsin, et mul kuluks selleks veel vähemalt aasta-kaks.

Veel. Zürichi lennujaama lastetuppa sisenedes teatasin lastele: "Vot prijehhali!", mispeale üks naine huvitatult pead pööras. Temaga koos oli umbes 12-aastane poeg. Seal istudes ja lugedes ning vargsi nende juttu kuulates (nad läksid vene keelelt üle prantsusele), sain aru, et nad on põgenenud Pariisist ja jooksnud kellegi mehe eest pagedes esimesele lennukile ja mõtlesid üüd, kuhu edasi sõita. Kuna nad ei teadnud, et saan aru mõlemast keelest, sain teada veel: valida oli sõita naise vanemate juurde kuskile Jaroslavli või siis mingi sõbranna juurde Hamburgi. Samal ajal helises telefon pidevalt, teisel pool vihane prantsuskeelne meeshääl. Naine ütles, et nad istuvad Gatwicki lennujaamas. Istusin, mõtisklesin ja leidsin, et nädal aega mõnes suuremas lennujaamas elades võiks vabalt mosaiikse kirjateose valmis saada. Lahkudes ütlesin neile "au revoir"...

Aga tagasi peateele. Kreeklased tunnevad meile muidugi euro puhul siiralt kaasa. Neile oli see ju kümme aastat tagasi eriti traumaatiline, hinnatõus meeletu ja palgad nigelad. Meil nähtavasti on üleminek sujuvam. Eestis mõnes mõttes ju pole vigagi elada, toidukorv on Kreekast täna päris palju odavam, kui välja arvata oliiviõli, vein ning kohalikud juur- ja puuviljad. Põhiline, mis tekitab tohutu kontrasti ja kultuurišoki, on siiski

inimkvaliteet ja suhtumine elusse üldse.

Kontrasti tekitab muidugi ka loodus, seda võibolla isegi eelkõige. Meie Samose rõdu ühelt küljelt paistis meri ja Türgi rannik, teisest küljest 1460 m kõrge Kerkise jalam ja mägi ning kolmandalt küljelt mäeseljandikul oliivisalud ja oregonapuhmad ning kitsekarjad. Hetkel ajutiselt Mustamäel korterit üürides paistab aknast lisaks naabermajale kandiline polikliinik, sama kandiline lasteaed, kõrge tossav korsten  ning lumes teed rajavad Michelini-meest meenutavad inimkogud. Samosel, vaatasin, oli veel laupäeval (3. dets) 26 kraadi sooja. Üsna üllatav, sest vahepeal langes sealgi soe alla 20.

Meie pisem laps kippus esimestel nädalatel Eestis kõiki vastutulijaid teretama ja sai niivisiisi päris hämmastunud pilkude osaliseks. Väikse küla laps, arusaadav. No see, et lapsega trollis istet ei pakuta, on üldiselt selge juba vanast ajast. Pärnu maanteel Vineeri bussipeatuses lähenes mulle novembris kõrend meesterahvas, kes vana tava kohaselt küsis kõigepealt suitsu, seejärel raha. Ka sellega oleme harjunud: elasin aastaid Kalamajas Balti jaama vahetus läheduses. Abikaasa sõnas juba siis, et olen tõeline tropimagnet, käi parem ringiga koju.

Kõige rohkem kurbnaljakat elevust tekitas siiski juhtum varapimedas Tedre tänavas minu Eesti teisel või kolmandal päeval. Olin jalgsi lapsega, mööda vuhas linnamaastur ja pritsis meid hoogsalt lögaga kokku. Mõõduka sammuga jõudsime Sõpruse puiestee ristmikuni, kus sama auto oma keeramisvõimalust ootas. Koputasin esiaknale, et küsida,

kas nii ongi onul normiks käituda. Mees suure algustähega väljus autost ja minu korduvale küsimusele andis mulle paremsirge. Aga kuna oli libe, siis ta lõi mööda ja kukkus. Kuna oli kogunenud inimesi ja ma olin lapsega, küllap seetõttu pidas ta targemaks oma tanki varjule minna ja ära sõita, tagant lörtsi lendamas. Welcoma to Estonia.

Mina ei oska siia lõppu mingit moraali kirjutada. Juba on mind süüdistatud kommentaarides selles, et misasja ma Kreekasse elama otsin, kui materiaalsed vahendid päriselt ei luba. Olen lähtunud lihtsalt südame kutsest ja kogemusest. Ja tunnen, et kodu on seal, kus ma tahan elada. Kas nii mitte ei peakski olema? Kodumaa on teine jutt. No ja kriise on alati ja igasuguseid, elu läheb ikka edasi. Läbi raskuste.