Lisaks Urmas Alenderi enese olulisusele-sümpaatsusele oli koos kirjastusega Pegasus tema luulekogu välja andnud tütar Yoko televiisoris "Truud nailonkuud" rahvale pakkudes oma lapseootuses nii liigutav, et solidaarsustunne saatis mu joonelt raamatupoodi. Tartu kaubakastis... kaubajamas... -majas asuvasse Apollosse. Kus just Alenderile ja teistele tema ajastu isiksustele ja tänasele Eestile ja siin peegelduvale-võimenduvale sõnumile mõeldes hääletasin muide eelvalimistel spontaanse ja emotsionaalse otsusena roheliste - konkreetselt Jüssi juuniori - poolt, kes erinevalt varasematest olijatest pole (veel?) rahvast alavääristades valijaid täitmatute lubaduste umbluusse mähkinud. Järjekorras seistes - mõistagi valimise, mitte raamatute! - jätsin just Alenderi-nostalgia tõttu ka sitasti ütlemata enda taga jauravale purjus, napilt sotsiaalsele moorile, kes ässitas kõiki kesikuid valima ja nõudis 50 krooni, mida õigesti valijatele kuuldavasti maksta lubati.

Mitmel põhjusel on hea, et õrnad loovisiksused kaua ei ela. Nad ei näe tänu sellele, mis praegustel päevadel toimub. Ja nad ei saa vanadeks vissis vindujateks. Märtrisurm Estoniaga uppudes on nagu sümbol. Ka näiteks Eva Peroni või Marilyn Monroe sugustele, tänu enneaegsele surmale legendiks saanutele on aegsasti lahkumine kasuks tulnud - kes imetleks matsakat-võimukat latiinomatrooni või kustunud rauk-kaunitari?

Alenderi luulekogu, mille ilmumise fakt juba ise ajendas tahtma ja valima meie riigile midagi uut ja puhast, pole laulusõnade äratrükk. On vaimustavalt, kohati lausa vapustavalt hea luule. Selline stiilne, kujundlik, irooniline ja elegantne mõttemänglus, mis toob varju- ja vaimumaailmast silme ette šeikivad pikajuukselised intellektuaalid. Vastupandamatult tulevad sellised varikujud. Väheste inimeste looming tekitab niisugust lovesse minekut, nagu Alentsi pärand. Seal loves segunesid Urmase ja mu, samuti vara lahkunud kunstnikust venna, tema ea- ja teekaaslase Aarne Vasara näod. Selles sulandumises tekkis põletav nostalgia ja valutav abstraktne igatsus.

Sisekaemuses kukerpallitavas kaleidoskoobis plinkisid ja sähvisid nailonkuutruudust lugedes hipikultuur ja biitlid, Lennon, Dylan ja kanep, helgelt kummastavad nägemused ja maailmavalu, Ruja ja LSD, hirm ja hallukad, poosid ja ühiskonnakriitika ning kadunud poeedi müstiline kaksainsus Jüri Üdiga. Üle kõige aga rahulolematus, milles pole tegelikult otseselt ega ainult ühiskondlik kord süüdi.

Alender poleks ilmselt - nagu ka Matiisen polnuks ja Mäks ei ole - õnnelik ja rahul ka praegu, mil nõukogude okupatsioon kui konkreetne vaenlane on surnud. Punarežiim oli küll Grapsile ja Rannapile, Randperele ja Randalule oluline põhjus putku panna, ent loovisiksused peavadki tegelikult reisima ja tuulduma, maailma uurima ja värsketest elamustest inspireeruma. Emand Evelin ehk presidendiproua Ilves ei peaks avalikus kirjas Chalice'ile (vahetult Eesti sünnipäeva eel Postimehes) nii teravalt muretsema, millal seegi loovisiksus võõrsile läheb.

Alati on mindud. Prohvet Maltsveti ajal võõrsile Eesti külasid moodustama. Noor-Eesti ja Pallase aegadel Pariisi ja Itaaliasse loometarudeks. Küll minnakse ja tullakse veel ja veel. Ja boheemkond on ka ühiskonna suhtes kriitiline ja maailma pärast valutav Maa aegade lõpuni.

Intellektuaalid ja loovurid ei saagi kunagi rahul olla. Rasvane rahulolu ei aja looma. Mis juhtuks, kui õnnestuks inimkonna kätte ideaalmaastik anda - riigipiiride ja klassivahedeta? Vabadus. Võrdsus. Vendlus. Küllap siiski leiaksid kriitilise meelega kultuur-küünikud põhjuse rahulolematuse lainel loovad olla.

Heaolu ei saa kunagi piisavalt olla - vanasõnagi väidab, et süües kasvab isu. Kuitahes kenade inimeste magu venib uskumatult aplalt. Signe Kivi küsis kord retooriliselt Ain Hanschmidtilt: "Kui palju sulle ometi vaja on?" Inimeseloom, näe, on selline kiskja, et heal juhul taandub alles vanuigi tagasi sünniomaselt vähenõudlikuks.

Tänased Alenderid - Jaagup Kreem, Vaiko Eplik, Tanel Padar näiteks - urisevad rahavõimu peale, hoiatavad selle eest, kuidas võim tallab vaimu. Ja rahajanu lammutab inimkooslusi - mehi ja naisi, lapsi ja vanemaid. Kui loomerännud - isegi selliste märterlike ärahüppamistena, nagu Alenderi-aegsed - rikastavad ja viljastavad, siis raha-raha-raha pärast võõrsile tööle läinute ja sinna liiga pikalt hangunute isiksus ja lähisuhted lagunevad. Reeglipäraselt. Kooseluharjumatuse käes võõrduvad paarid tõmbavadki lõpuks jälle raharallilt kokku sattudes saed käima ja pudenevad laiali. Külluse poole kappavad edurid-rahardid muutuvad naeruväärselt väikesteks ja väiklasteks. Küllap laulaks ja luuletaks nüüdseks aastates ja rahunenud Alendergi neist masendavatest nähtustest, kui ta veel siin pool oleks.

Rahutus ja rahulolematus, uimastavate ainete tarvitamine mingil tuimestust vajaval eluperioodil - ning sellest kõigest välja kasvamine või paraku ka välja suremine - kuuluvad loovuse ja kirgastumise teekonna juurde.

Alenderi rabava-tabava luule kogumiku järelsõnas on Jürgen Rooste tänuväärselt ära sõnastanud kõik selle hipi-rohu-biidi-eksiili temaatika, mis minus lugedes pikajuukselised vuntsid sisesilma ees šeikima lükkas. Ühel neist mässumeelsetest sealpoolsetest on ületuleval aastal 60. sünniaastapäev ning just Alenderi raamatu seltsis meeliskledes otsustasin kindlalt ja lõplikult ära, et annan selleks ajaks välja Aarne Vasara maalide ja karikatuuride raamatu. Mida muud mu vend nailonkuu mosaiigikildude vahel minult ikka küsima tuli.

Kuna Alenderi kui rujalise roostevaba maailma suurkuju luulesoon jäi selles elus vaid osaliselt kasutatuks, siis küllap tema jätkab seda andekat andmise teed järgmises elus. Kevad on juba õhus. Alenderi lapselaps on veel viimseid aegu oma ema kõhus. Aitäh ja kalli, Yoko!