Alla 16aastastele keelatud!
„Minu pidžaamapükstes hakkas miski liikuma. See oli täiesti ootamatu! Mis lahti?”
Tallinna Saksa kultuuriinstituudi saali kogunenud 70 inimest on metamorfoosi võimuses. Rahva silme all on laua taga istuvast häbelikust meesterahvast saanud suur kõnemees. Ta räägib kiiresti, nautides iga sõna. Thomas Brussig loeb ette katkeid oma raamatust “Kangelased nagu meie”, mis ilmus äsja eesti keeles.
Koolipoiss Klaus tõttab oma püksis toimuvat vannituppa uurima. „Selle pihta sai isegi nipsu lasta! Ma tahtsin parasjagu üritada selle külge erinevaid asju riputada - näiteks oma sandaale -, kui mu ema lingile vajutas.“
Saalis istuv habemik täismees luksub poisikeselikult naerda, tema abikaasa muigab häbelikult. Rohkem kui pooled kuulajatest on noored naised. Kuulsa saksa kirjaniku esinemine tekitab neidudes teatud määral kimbatust. Kas naerda või punastada?
Kui Brussig tunni aja pärast lõpetab, kestab publiku aplaus kauem kui Estonias. Ka esineja on elevil. Ta haarab ootamatult seebikarp-fotoka ja pildistab oma tänulikku publikut.
Pool tundi hiljem Noku klubis õhtusööki oodates on Thomas Brussig jälle tagasihoidlik. Ta tellib vett ja silmitseb murelikult oma käsivart. Just enne Eestisse lendu lõi välja allergia. Võibolla tuleb homme minna arsti juurde. Arvatavasti on ta ületöötanud.
Kolmepäevane reis Eestisse ei ole Brussigi kaliibriga kirjaniku jaoks mitte puhkus, vaid töö. Esinemised Tallinnas ja Tartus on väikesed vahepeatused enne Frankfurti raamatumessi.
Siis algab maraton mööda Saksamaad, mis kestab jõuludeni. Autori püha kohus on aidata kaasa oma uue, järjekorras neljanda raamatu müügile. Kirjastaja ootused on erakordselt suured - esimene tiraazh on 70 000.
„Kui pakse raamatuid te Eestis avaldate?“ küsib Brussig. „Minu uus teos on 608 lehekülge. Ma arvan, et see on tõeliselt hea.“
„Wie es leuchtet“ maalib hiiglasliku panoraami aastatest 1989-1990 ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi surmast.
„Berliini müüri langemine oli grandioosne sündmus,” räägib Brussig . “Mina seda ei oodanud. Seda ei uskunud ka keegi teine.“
Kogu kirjaniku looming käsitleb DDRi krahhi. Tema teine romaan „Kangelased nagu meie“ jutustab idasaksa noorukist Klaus Uhltzschtist, kellest saab salapolitsei Stasi agent ja lõpuks Berliini müüri kukutaja.
„Raamatut kirjutades olin kindel, et rikkaks ma sellega ei saa. Arvati, et inimesed ei taha Stasist enam midagi kuulda.“
Brussigi idee oli kirjutada kõiki tülgastanud teemast kivirähklik hüperparoodia. Agent Klausi kinnisidee on seks. Arvukate seksperimentide käigus astub ta vahekorda broilerite, vahukommide ja konnakullestega.
„Sellise raamatu kirjutamine oli risk,“ möönab Brussig. Kaotada polnud enam midagi, sest tema esimene romaan oli haledalt läbi kukkunud.
Risk tasus kuhjaga ära. Tänaseks on “Kangelasi” müüdud ligi pool miljonit eksemplari. Brussigi talendi austajate hulka kuuluvad Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass ja ajakiri Der Spiegel.
Pärast sellist tunnustust pole Brussigil tarvis oma välisreiside eest ise kukrut kergendada. Saksa kultuuri esindajana on ta gastrollinud 40 maailma riigis, sealhulgas Jaapanis, Brasiilias ja Austraalias.
Mida arvab kirjanik uuest saksa filmist, mis kujutab Adolf Hitleri viimaseid päevi punkris?
„Mulle meenub Mel Gibsoni film Kristuse kannatustest,“ esitab Brussig teravmeelse võrdluse. Ta peab Führeri inimlikustamist mõttetuks ega kavatse kinno minna. „Ma ei tea kurjemat inimest inimkonna ajaloos kui Hitler.“
Ons Brussig kuulnud midagi Lihula ausambast? Ei ole. Kirjeldan talle bareljeefi, kus Saksa mundris sõduril ripub kaelas Saksa automaat.
„Ma ei suuda ette kujutada, et kena eesti rahvas on saanud hakkama sellise lollusega,“ kostab Brussig. Tema jaoks tähendab Wehrmachti munder perekondlikku tragöödiat. Kirjaniku vanaisa läks sõtta kohe pärast poja sündi ja jõudis kuus aastat hiljem koju veidi enne oma naise surma.
Ootamatult meenub Brussigile, et ta on lugenud ühe eesti autori lasteraamatut Saksa okupatsioonist Eestis.
“Ma mäletan siiani kirjeldust, kuidas eesti poiss joonistab sakslaste kanamunadele salaja viisnurki peale. Ma olin siis üheksa või kümme aastat vana ja lugesin seda nõmedust isegi kaks korda! „Tuli pimendatud linnas“ oli selle raamatu pealkiri.”
Ka mina olen seda raamatut lugenud. Õnneks kirjutas Eno Raud ka Naksitrallid.
Nokus saab kasutada tasuta internetti, mis kirjanikku üllatab. Kas ta tahaks näha, kui palju tema raamatuid leidub Eesti raamatukogudes?
Muidugi pakub see autorile huvi.
Tallinna ja Tartu keskraamatukogudes on saadaval 24 „Kangelaste“ eksemplari. Neist 18 on välja laenutatud!
Brussig on tõsiselt üllatunud. Suuremat tunnustust ühele saksa kirjanikule pole Eestis võimalik ette kujutada.
Kes?
Thomas Brussig on sündinud 1965. aastal Ida-Berliinis. Pärast kooli töötas nõudepesija, vabrikutöölise ja hotelli uksehoidjana. 90ndate algul õppis põgusalt sotsioloogiat ja dramaturgiat. Praegu vabakutseline kirjanik. Kuulsaim teos on romaan “Kangelased nagu meie” (1995). Filmi “Päikeseallee” (1999) käsikiri pälvis Saksamaa riikliku kultuuripreemia.
