Allen Ginsberg (1926-1997) on kahekümnenda sajandi teise poole kõige tuntum ja mõjukam ameerika luuletaja. Tema kuulsus ei põhine ainult luulel: Ginsberg oli omamoodi elav sümbol, kes koondas endasse nii populaarkultuuri kui ka elitaarse modernismi olulisemaid liikumisi.

Kirjandusloos tuntakse Ginsbergi ennekõike biitpõlvkonna juhtfiguurina. Ginsbergi luule ei väldi ühtegi teemat, see on korraga intensiivselt isiklik ja suurejooneliselt avalik -- intiimne ja poliitiline, huumoriküllane ja müstiline. Kuna Ginsbergi väljendusviis on väga otsekohene, ei tekita tema luule mõistmine suuremaid probleeme ka lugejale, kes tavaliselt luulet ei loe või väldib üldse keerukaid tekste. Samas on Ginsbergi tekstide kultuuriline taust väga avar.

Kõige tavatum on Ginsbergi luules ehk see, kui hõlpsasti siin ühendatakse luuletaja isik ja teda ümbritsev maailm. Rita Dove on nimetanud Ginsbergi “ainsuse esimese isiku meistriks”: “Hääl tuli küll ühelt inimeselt, aga see tuli ühtlasi kõigilt, kellel oli samasugune kogemus.” Järgides ameerika luule Whitmanist algavat traditsiooni, on Ginsbergi luule väga minakeskne, isegi autobiograafiline, aga ta ei piirdu pihtimusliku psühholoogiaga. Selle asemel kirjutab Ginsberg kõigest, mis on temasse puutunud, William Blake’i müstilistest nägemustest kuni Vietnami sõjani. Ta väljendab väga selgeid elutundelisi hoiakuid, ja sõnastab ka nendega seotud kahtlused, lahkarvamused, paratamatu ebakindluse.

Kui rääkida vaid kitsalt angloameerika luulest, võib öelda, et Ginsbergiga päädib üks selle oluline peavool, mille varasemad suurkujud on Ezra Pound ja William Carlos Williams. Poundi “ideogrammide” meetodit on Ginsberg silmanähtavalt lihtsustanud, hajutades õpetlasliku hämaruse, mis pidi olema mõistetav ainult vähestele valitutele. Seejuures on ta kaasa läinud Williamsi taotlusega uurida igapäevast keelt ja jäljendada elavat kõnerütmi: Ginsbergi puhul tähendab see ennekõike vaba, vägevalt voogavat väljendusviisi, mis käsitleb olulisi teemasid küllaltki lihtsas keeles ja võib samas ometi mõjuda ka ülevalt ja poeetiliselt. Ginsberg on hämmastava kergusega ühendanud prohvetliku kõne ja igapäevase keelepruugi.

Tundub, et “Ameerika” on praegu mitmes mõttes väga aktuaalne raamat. Üheksakümnendad aastad on viimaks läbi, planeedil kehtivad võimuvahekorrad on nihkumas ja tulevik ebamäärane. Ginsbergi nägemus Ameerikast, sealse kultuuri võimalustest ja hädadest on hõlmavam kui ükski pilt, mille meedia suudaks meile anda. Ginsberg näeb Ameerikat reaalsena, koos kõigi ta illusioonide, eksituste ja ähvardustega. Raamatu nimiluuletuses leidub rida: “Mulle turgatab pähe et mina olen Ameerika.” See pole lihtsalt nali, vaid tõsise samastumise moment. Ginsberg lahendab üldisi probleeme läbi omaenda olemise, tegemata vahet “südame ja mõistuse” vahel. Tema eluvalikud on needsamad, mis tema valikud kirjanduses, religioonis või poliitikas.

Kahekümnenda sajandi uus avastamine ja mõtestamine seisab meil alles ees: paljud asjad, mis paar põlve tagasi tundusid enesestmõistetavad, on nüüd unustatud ja nende meenutamine üllatab, tekitades ootamatu äratundmis-efekti. Meie argipäev, eluviis ja kultuurikeskkond pole tulnud eikuskilt. Ginsbergi sõnum on modernse popkultuuri seisukohalt nii-öelda “juurte juures”, ta saab alguse sealt, kus see kunagi killunes ja hargnes, ja kuhu tuleb paratamatult uuesti tagasi tulla.