Juurdekasvupuuriga aastaid lugemas.

„Mis „tule metsa, tule metsa!“?! See kõlab nagu „tule õue, vaatame seda kliimat!“ - nii kirjutas mulle üks rohe-entusiast. Olime näoraamatus hoogsalt vaielnud metsade majandamise üle, mistõttu kutsusin teda oma väidete tõestuseks metsa. Ei ta soostunud.

Metsasõda käib juba kolmandat aastat. Viimastel aegadel on läinud selle varjus madinaks ka süsinikurindel ja see tekitab rohkesti segadust – vastupidiselt üha enam juurduvale hoiakule, et metsaraie süsinikusidumise ning kliimamuutuste leevendamise seisukohalt üks paha asi on, tõestab teadus, et lugu pole hoopiski nii.

Vaatame seda asja lähemalt, toetudes kliimateadlase, Cambridge´i ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteaduri ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimehe Annela Anger-Kraavi seisukohale: „Kliima seisukohast tuleks meil võimalikult targalt metsi majandada ja uuendada. Õhust seob süsinikku rohkem noor ja kasvav, mitte küps mets. Kui asendada puiduga veel fossiilsetest materjalidest valmistatud tooteid, on võit keskkonnale mitmekordne“ (Novaator).

Metsade majandamine viisil, mis tagab kõrge juurdekasvu, püüab kaks kärbest ühe hoobiga

Seega, ehkki üldine roheline vaade on arvamusel, et las see mets kasvab omasoodu ja mida vähem raiuda, seda parem, on olukord siiski teine. Metsade majandamine viisil, mis tagab kõrge juurdekasvu (see aga on seotud puistute keskmise vanusega), püüab kaks kärbest ühe hoobiga – tagatud on aktiivne süsiniku neelamine atmosfäärist ja samaaegne ühiskonna varustamine puidutoodetega (taastuv ressurss).

Aga siinkohal kutsungi lugejat suisa Ameerikasse. See paik asub tegelikult siinsamas Eestimaal, vaid poolteist kilomeetrit Jüri ringteest Tartu poole sõita. Seal paremal pool teed paistab üks tore kuusetukk – see ongi Ameerika mets, mille näitel vaatame tõestusi ülaltoodud väidetele.

Pisut ajalugu


Eesti Rahvusarhiivi kogus olev tsaariarmee kaart aastast 1899 näitab, et antud ala on olnud üks suur ja soine põõsastikuga kaetud lahmakas. Aga juba 1915. aasta kaardilt leiame meie huviorbiidis oleva paiga põõsastega kaetud heina- või karjamaana. Hiljem olen kätte saanud dokumendid, millest nähtub, et 1961. aastal tehti „Eesti Põllumajandusprojekti“ poolt välitööd A. Sommerlingi nimelise sovhoosi (praegune Rae vald) maaparanduse objekti projekti koostamiseks, mille hulka kuulus ka meie vaatluse all olev Ameerika mets. Paikkond hõlmas 205,6 hektarit maad ning seletuskirja järgi kasvas seal 1961. aastal kuni 4 meetri kõrgune ja 6 cm tüve läbimõõduga tihe lepavõsa. Siit järeldub, et antud mets põllukaitseribal hakkas kasvama 1950ndate aastate alguses. Võimalik, et maa jäi unarusse pärast 1949. aasta küüditamisi.
KÜTTEKS: 1973. aasta aerfotolt näeb, et lepp maha raiutud ning ilmselt kütteks ära viidud.

1973. aastal tehtud aerofoto on dešifreeritud 1977. aasta septembris, mis tähendab, et maamõõtja käis ala läbi ning märkis üles looduses toimunud muutused võrreldes selle hetkega kui ülesvõte tehti. Meid huvitava kuusiku kohal on fotoplaanilt mets žiletiga maha kraabitud, millest järeldub, et neil aastail oli lepp maha raiutud ning ilmselt kütteks ära viidud.

Kusagil 70ndatel aastatel istutatigi sinnasamasse lepa asemele kuusk. Kuuskedelt võetud puursüdamikelt aastaringe lugedes näeme, et see võis toimuda 1974 -1975. aastail, ülejäänud alal jäi lepp kasvama. Hilisemaid aerofotosid uurides sain kinnituse, et toosama lepik kasvab seal puutumatult praegugi.

Täna, 45 aastat hiljem


Niisiis - meie väikesel vaatlusalal seisab täna inimese poolt istutatud 45-aastane kuusik ja pea 70 aastat looduslikult kasvanud lepik. Kuna käesolev lugu on nii-öelda kodu-uurimuslik, siis ma ei hakka lugejat koormama mõõtmiste detailse metoodikaga.

Maakeeles seletatuna oli nii: kuusikus mõõtsime rinnakõrguselt kõigi 40 kasvava puu diameetri ja iga neljanda puu kõrguse. Kõrvale jätsime ühe mitmeharulise puu, mis oli ilmselt pärast jõulupuu saagimist alumistest okstest uue võra kasvatanud. Igatahes olid numbrid muljetavaldavad – vastavate kasvukäigutabelite alusel saime kuusiku tagavaraks 430 tihumeetrit (tm) hektari kohta! Lepikuga oli asi keerulisem, sest see on üks tõsine rägastik täis erineva vanusega puid. Tegime oma mõõtmised ja saime tagavaraks 115 tm hektari kohta. Lisaks kasvas leppade all veel sadakond vana sarapuupõõsast.

Süsiniku korjel


Üldteada on fakt, et süsinik moodustab umbes poole puidu kuivkaalust. Seega on lepiku tüvemassi 70 aastaga seotud ligikaudu 30 tonni süsinikku. Antud viljakas kasvukohatüübis saavutab hall lepik üldjuhul 25 aastaga kindlasti tagavara, mis ületab 220 tm hektari kohta (so. 55 tonni süsinikku ainuüksi tüvedes). Seega on lepik vananedes pea pool oma kogutud süsinikust vahepeal atmosfääri tagasi lasknud. Olgu pealegi, midagi siiski on mullas ka veel ladestunud.

Aga kuidas on käinud tänases kuusikus tüvepuitu talletunud süsiniku käsi? Esmalt raiuti 25 aastane lepik oletatava tagavaraga 220 tm/ha ja tõenäoliselt aeti see ahju – 55 tonni süsinikku läks taevasse tagasi. Järgmise 45 aasta jooksul on kuusik kogunud tüvedesse 110 tonni süsinikku. Seega oleme lepikust kogutud ja õhku paisatud süsiniku taas kokku korjanud ning teist sama palju lisaks varunud. Kui võtta arvesse ka oksad, okkad ja juured, siis isegi tunduvalt rohkem, aga teeme siinkohal möönduse ja arvestame vaid tüvepuiduga. Juhul, kui oleksime lepapuidu asemel kasutanud fossiilset kütust - siis andke andeks! - oleks too süsinik veel praegugi taevas ja soojendaks meie kliimat.
Nii näeb välja 70-aastane lepik.

Vaatame edasi - meie „katsealune“ kuusik on faktiliselt „diameetri järgi raieküps“. Juurepess (kah muuseas liigirikkuse esindaja) pole oma hävitustööd jõudnud veel teha. Niisiis, võtame selle kuusiku maha, teeme sellest laudu ja paberit. Lauad paneme ehitusse, paberi ringlusse ning ülejäänu loomulikult kütame ära.

Seejärel alustame kogu alal uue metsaringiga – istutame lepiku asemele kuuse ja kuusiku asemele kase. Paneme kasvama oma tulevastele põlvedele vajaliku puidu ning kogume atmosfäärist süsinikku - selle asemel, et jätta neile risustunud ja läbimatud padrikud, mida ei taha meist tegelikult keegi, isegi mitte enamus metsloomi.

Aga raha?


Vaatame silmaringi laiendamiseks ka antud metsatükke „rahaahne metsaärika“ (nagu tänapäeval metsa majandajat sageli hinnatakse) silme läbi. Poetagem kõigepealt paar pisarat ja asugem virtuaalse saega metsa kallale. Alustuseks teeme mõttelise lageraie ning seejärel arvutame, kui palju siis seda va „pappi“ meie poolt vaadeldud aja jooksul on puudesse talletunud.

Alustame lepikust, mis kahjuks ei kõlba muuks kui küttehakkeks. Võiksime muidugi ka kabenuppe või hambaorke toota. Vanemad inimesed ehk mäletavad veel Salvo väikesi rahvariietes puust suveniirnukke. Need treiti muuseas hallilepa puidust, sest kuivades see ei pragune. Kuid kõike seda on märksa mõistlikum teha parema kvaliteediga nooremast puust, kui siin kasvab.

Ehkki üldine roheline vaade on arvamusel, et las see mets kasvab omasoodu ja mida vähem raiuda, seda parem, on olukord siiski teine.

„Müüme“ nüüd kasvava võsa kujuteldavale raiefirmale, kes kõik, vähegi võimaliku kokku roogib, sealhulgas ka oksad ja sarapuupõõsad. Selle tulemusena saab firma ühel hektaril kasvavast 115 tihumeetrist puidust ligikaudu 320 puistekuupmeetrit küttehaket, mille eest võiksime omanikuna teenida tänasel päeval siinkandis Tallinna lähedal 1000 euro ringis.

Teeme võrdluseks kuusikuga sama soorituse ja „müüme“ selle virtuaalselt oksjonil kasvava metsana maha. Möödunud aastal oleks õigel hetkel võinud 430 tm tagavaraga kuuse-langi eest saada isegi kuni 47 eurot ühest tihumeetrist, mis teeb antud kohas 20 210 eurot (Timberi oksjonipidaja Helen Savi andmetel). Praeguseks on hinnad küll langenud, kuid 40 eurot tihust ehk ca 17 000 eurot saaks siit päris kindlasti. Sellest peab füüsilisest isikust erametsaomanik riigile loovutama 20% tulumaksu: lepiku raietulust kõigest 200 aga kuusiku pealt tervelt 3400 eurot.

Päris tubli majandustulemus mu meelest ju.

Aga kuulen juba hääli – Kuhu jääb elurikkus, putukad, seened, linnud? Armas lugeja, isegi ilma hüsteeria ja paanika külvamiseta jätkub meil siin Eestimaal kõigile ruumi.

Ja lõpetuseks


2018. aasta seisuga kasvas Eestimaal hall-lepikuid suisa kahe Hiiumaa pindala jagu - 208 000 hektaril. Selle ressursi puidumaht oli kokku ligi 33 miljonit tihumeetrit. Aga nendest hall-lepikutest ligikaudu 40% on üle seisnud. Puud surevad vanadusest ja puistute tagavara langeb, eraldades seejuures süsinikku, mitte seda sidudes. Päriselt ka! Tõenäoliselt muutub kooslus aastakümnete pärast suktsessiooni tulemusena taas süsinikku siduvaks. Aga see toimuks hoopis kiiremini kui metsamajandaja läbi uuendamise sellele kaasa aitaks. Mets on üks olulisemaid süsinikku siduvaid maismaa ökosüsteeme ning alternatiivset metsaga võrreldavat tehnoloogiat inimene veel loonud veel pole. Meie ei pea minema Ameerika mandrile vihmametsade teemal halama ja Eesti metsi nendega võrdlema. Seal on hoopis teine loodus ja teised probleemid.

Lageraie asemel toimub metsade raadamine, mille asemele rajatakse põllud või õlipalmi istandused. Eestimaal kasvab enam-vähem igale raiesmikule noor mets ka siis, kui seal uut metsapõlvkonda inimese poolt ei rajata. Vana mets hääbub enamiku puuliikide puhul varem või hiljem nagu näeme meie oma Rae valla Ameerikas. Ja lõpuks üks filosoofiline mõtisklus - armastades loodust võiksime samal ajal meeles pidada Freddie Mercury poolt lauldud laulu pealkirjas kõlavat elutarkust: „Too Much Love Will Kill You“ – liiga palju armastust on tappev!