Helilooja lihtsalt ei olnud tema partiisse piisavalt hingamispause sisse kirjutanud. Flynt ja ­Kaprow püstitasid õigustatud küsimuse, et mis see siis on, mida me Stockhauseni puhul õieti hindame. Et kas tema teosed on head sellepärast, et nad on keerukad. Et kas kultuur peab olema tappev, selleks, et olla hea? Tapvalt keeruline? Keerukalt tappev?

Juba mitmendat päeva räägib meedia kangelaslikust Petra Majdicist, kes hoolimata viiest murtud luust ennast peaaegu surnuks suusatades siiski pronksi sai. Ood tema kangelaslikkusele kulmineerus Raul Rebase refrääniga 19. veebruari “Terevisioonis”, kes kuulutas Majdici ja teised tippsportlased “erilisteks inimesteks” ning Majdici teo peaaegu, et Sloveenia spordiajaloo kõige kangelaslikumaks hetkeks. WTF?!! Eesti meedia, mis muidu jälgib kiivalt kõikvõimalikke kõrvalekaldeid iseenda kehtestatud “normaalsusest”, olgu siis “hälbimist” rahvuslikest põhiväärtustest, heteroseksuaalse tuumperekonna mudelist, parempoolsest maailmavaatest või ainuõigest ajalookäsitlusest ning demoniseerib igasuguse lõuendiraamist välja tükkiva kunstiakti purkisittumiseks, ülistab oma täielikult lagunenud keha läbi valu ja üksnes süstide toel finiši poole vedavat naisatleeti kui midagi õilsat, ihaldus- ja järgimisväärset. Majdici akti kuulutamisest “rahvusliku tahte triumfiks” ei olda just väga kaugel.

Või no mis, just sellisena see välja käiaksegi, sportlase kui riiklikult produtseeritud relv-keha kamikazeliku ohverdusena rahvusliku eneseuhkuse altarile. Ma olen kaugel sellest, et hakata ülekaalulise kultuuritegelase põlglikult positsioonilt valimatult sporti sõimama, aga teravdatud õiglustunne tõstab pead, kui ilmselgelt perversset, pavlikmorozovlikult patriootlikku ja enesehävituslikku akti ülistatakse kui maailma õilsaimat tegu, samas kui mõne kunstniku kriitilist või poeetilist žesti demoniseeritakse kui vaimuhaige soigumist.

Purunematu keha ideaal, mida tippsport kahtlemata kannab, viidi Majdici juhtumis äärmusse – keha ei lagune enne, kui ta on oma missiooni, ohverduse rahvusliku ühtekuuluvustunde eest lõpuni viinud. Hiilgav, rahvas asetab tema pähe lorberipärja ning kummardab maani! Kunstnikku aga, kes seab oma keha masinliku ühiskonnakorralduse vastu, kes saab ühiskondlikult organiseeritud vägivalla sümptomiks või näitab end haavatava, kuid normatiivsele enamusele allumatuna, tümitatakse vihaselt ja järeleandmatult, sest tema kehalisus solvab, samas kui Majdici kehalisus õilistab. Kirjanikud ropendavad, kunstnikud situvad purki ning filmitegijad näitavad pornot ning moraalne enamus, kes kiidab silmagi pilgutamata heaks Majdici ohverduse, loeb neile moraali selle kohta, mis on õige ja mis on väär, mis on püha ja mis mitte.

Meedia üheskoos sellega, mida nimetatakse avalikuks arvamuseks, on valmis järjekindlalt ja nädalate kaupa solberdama Šmiguni pissiproovis, rääkima sellest, mismoodi, millal ja kuidas sportlane kusi. Või ­uurima Semenya jalgevahet, et kas viimane ikka on naine või mitte, käsitledes seda täiesti eluterve tegevusena, samas on ta absoluutselt veendunud, et kultuur ja kunst on midagi, millel millegi poliitilise, ebamoraalse või kehalisega mitte mingit pistmist ei ole ega tohigi olla. Kunst on midagi keerulist ja tehnilist, midagi kõrget, eeterlikku ja kui vaja, siis ka tapvat. Aga see surm peab olema vähemalt sama üllas kui Majdici eneseohverdus. See surm peab leidma aset mingi üllama eesmärgi nimel, nagu riik, rahvas ja maa. Blut und Boden lunastab kõik. Nagu tappev keerukus teeb Stockhausenist suure helilooja, teeb tappev eneseohverdus Majdicist suure sportlase.

Flynt ja Kaprow ei tahtnud muud kui tuua kunst efemeersetest kõrgustest alla maa peale, panna ta jälle tegelema argiste asjadega, igapäevaelu küsimustega, reaalsete probleemidega. Võib-olla peaks ka spordis proovima välistada olukordi, kus viie luumurruga sportlane medaleid võidab, püüdma tuua sporti ka sellel tasemel tagasi teatava inimliku mõõtme, millest äri ja meelelahutustööstusega kopuleerunud tippsport, kus viimse detailini tuunitud hüperkehad omavahel võistlevad, on täielikult võõrandnud. Aga kui nüüd katsuda Majdici case’i ümber pöörata, siis me ju võiksime seda käsitleda kui võigast performance’it, kehakunstiakti, mis sümptomina osutab tippspordi sisemisele perversioonile ja võiks meid panna seal valitsevaid väärtushinnanguid ümber mõtestama? Äkki meie vaimustus tema teost võiks paista nüüd, kui me pisut oleme saanud mahti selle üle järele mõelda, pisutki õõvastavana?