Teie lahkel loal jätan praegu mineviku käsitlemata ning alustan tulevikust ehk meie lastest.

Nagu teate, oli meil hiljuti oluline ­tähtpäev – Eesti lipu 125. sünnipäev. Sel puhul korraldas Eesti Ajalooõpetajate Selts koos Riigikantseleiga meie üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpilastele loomekonkursi “Eesti lipp 125”. Noortelt oodati joonistusi, ­luuletusi, fotosid, PowerPointis esitlusi ja muud loomingut, mis mõtestaks meie riigi sümbolit – sinimustvalget lippu – ning lisaks sellele uusi tähendusi.

Lapsed andsid oma parima, luues vaimukaid ja toredaid kunstiteoseid, mis näitasid kodumaa-armastust ning hoolimist. Tean seda otseallikast. Ma viisin isiklikult mõned õpilastööd Riigikantselei valvelauda.

Konkursi korraldajate kavatsuse järgi pidid parimad lapsed saama 2. veebruaril Stenbocki majas riigivanemate saalis auhinnatud. Stenbocki maja, mu daamid ja härrad, on valitsuse töökoht. Te nõustute, et see on õige koht meie laste esiletõstmiseks ja nende autasustamiseks.

Lapsed tulidki 2. veebruaril Toompeale. Kuid valitsuse liikmeid nad eest ei leidnud. Ei haridusministrit ega peaministrit. Seal ei olnud ühtegi ministrit. Valitsuse liikmed olid sel päeval Tartus, kus tähistati Vabadussõja vaherahu aastapäeva. Valitsuse liikmed panid kalmistutel pärgasid, nad pidasid kõnesid mälestusmärkide juures.

Stenbocki majja kogunenud lastel oli väike tagasihoidlik pidu. Suurema meediakärata. Meedia oli seal kus valitsuski. Aga valitsus, nagu ma juba ütlesin, oli laste juurest ära läinud.

Lapsed pidid leppima riigivanemate saali seintele riputatud riigimeeste portreedega. Ma ei tea, kas mõni neist rääkis noorte kunstnikega, nagu räägivad Kadrioru lossi keldri kipsbüstid populaarses telesarjas “Pehmed ja karvased”. Laste fantaasia ei ole kammitsetud. Võib-olla tõesti mõni vaatas seinal rippuva Konstantiniga tõtt ja kuulis teda kärehäälselt ütlevat: “Hästi tehtud, tüdrukud ja poisid, hästi tehtud!” Kuid fakt on see, et lihast ja luust peaminister nendega ei suhelnud.

Daamid ja härrad! See, millest ma eelnevalt rääkisin, näitab suhtumist.

Kui Eesti Vabariigis on vaja suurtel tähtpäevadel austada surnuid, siis jäetakse lapsed tähelepanuta. Minevik on meile tulevikust tähtsam.

Kuid jätame lapsed ja räägime olulisemast. Tööpuudusest.

Kallid kaasmaalased! Te teate, et meil on juba üle 100 000 töötu. Paljud neist on tunnistatud lootusetuks. Need on käega löönud inimesed, kes enam ei registreerigi end tööbörsil. See on muutumas üha suuremaks ühiskondlikuks probleemiks.

Võib-olla on siin tegemist n-ö trendiloova ilminguga? Tahaksin meelde tuletada läinud kümnendil Lääne sotsiaalteadlaste hulgas kõlanud ennustust, et meie sajandi mudeliks saab olema 20/80 society. Raamat pealkirjaga “Globaliseerumislõks”, kus selle üle arutletakse, ilmus omal ajal ka eesti keeles.

Millega on tegemist, kui räägitakse 20/80 ühiskonnast? See on selline ühiskond, kus 20 protsendil on tööd ja ülejäänutel ei ole. Ülejäänud on sellised, kes peavad elama õnneliku 20 protsendi armust.

Kas meie tööturul toimuv on pelgalt ühe majanduskriisi tagajärg? Kas me võime kahtlustada, et näeme sellise ühiskonnamudeli – ülimalt ebasoovitava ning kurva ühiskonnamudeli esimest virvendust?

Ma ei tea. Ja ma ei tea kedagi sellist, kes võiks teada.

Küll aga tean seda, et tänases Eestis kipub aina enam olema nii, et kui inimesel on tööd, siis antakse seda talle üha juurde, kuni ta ei suuda enam sellega hakkama saada.

Kui aga inimesel pole tööd, siis pole tal seda kohe üldse.

Daamid ja härrad! Lubage mul oma tähelepaneku seletamiseks naasta laste juurde.

Möödunud aasta mais püüdsin algatada kodanikuliikumist, mille eesmärgiks on anda lastele valimisõigus. Mille nende täiskasvanuks saamiseni realiseerib lapse ema või isa. Liikumise nimeks sai valitud “Noor Eesti”. Algatuse kaugem eesmärk on peatada rahvuse väljasuremine.

Mina ja minu mõttekaaslased oleme jõudnud sinnamaale, et registreerida selle eesmärgi nimel võitlev mittetulundusühing. Te võite küsida, miks kulus ühe MTÜ registreerimisele nii palju aega.

Vastan keerutamata – Noor Eesti algatusrühmas ongi needsamad inimesed, kelle saatuseks on ülemäärane töökoorem. Nad on kõik sajaviiekümneprotsendiliselt rakkes igapäevaste töökohustuste täitmisel. Mõni neist õpib lisaks ülikoolis magistrikursusel. Neil on ühiskondlikud kohustused. Ja neil on lapsed. Igaüks minu mõttekaaslastest elab elu, millest jätkuks kolmele inimesele.

Samas näen iga päev enda ümber inimesi, kellel pole teha midagi. Neil on aega vaadata TVst kõiki seriaale, olla kursis kõikide klatšiuudistega, neil on võimalik tegelda “tšillimise” ja “tiksumisega”. Nende rakendamata energia läheb nende kirumisele, kes katkestavad end üle jõu käiva töökoormaga.

Tahan rääkida hiljutisest kogemusest seoses sihtasutusega Kultuuripealinn 2011. Mul oli juhus suhelda inimesega, kes saatis sinna ühe projekti. Ta oli nördinud, et sihtasutus ei võtnud temaga ühendust. Pahandas, et sealsed inimesed ei teatanud oma otsusest. Projekti esitaja oli oodanud juba paar nädalat. Ta oli pahane.

Ma püüdsin teda rahustada, öeldes, et sihtasutuses on vaid paarkümmend töötajat. Neil läheb aega kõikide sissetulevate asjadega tutvumiseks. Nad ei jõua kõike. Ma palusin sellel inimesel arvata, kui palju oli inimesi hõivatud eelmisel aastal Euroopa kultuuripealinna Linzi kontoris. Küsitu ütles sekunditki kõhklemata, et seitse. Seitse.

Tegelikult oli neid ligi sada. Linzi kultuuriaasta heaks töötas viis korda rohkem inimesi kui Tallinnas.

Daamid ja härrad! Meie inimesed arvavad millegipärast, et “vanas Euroopas” või Läänes või “põlisturumajanduslikus” ühiskonnas on inimesed igas mõttes efektiivsemad meie inimestest. Usutakse, et Austria, Soome, Hollandi asutused, organisatsioonid, ministeeriumid, haigekassad ja nii edasi töötavad vähemate inimestega kui meil. Töötavad kuidagi iseenesest. Eesti kodanikud on vihased, miks meil ei hoia asjad end iseenesest käigus.

Lubage meenutada lapsepõlvest muinasjuttu ühest imelisest linikust “lauake, kata end!”. See oli selline tore asi, mida tuli heita kusagile lauale või kännule, öelda maagilised sõnad ja – hoplaa! – linik oli täis maitsvaid roogasid.

Kas te ei leia, et see on majanduslikult väga hea leiutis? Pole vaja muretseda kokkade väljaõppe ega nende palga pärast. Pole vaja kööki. Pole muret elektri-, vee- ega gaasiarvete tasumisega. Pole vaja pliite, külmikuid, terasvalamuid, kogu seda kallist sisseseadet. Pole vaja inimesi, kes neid toodaks ja hooldaks. Ei pea toiduaineid hankima ega vaevama end hügieeninõuete või standarditega.

Milline tohutu kokkuhoid!

Eesti ühiskond on täis inimesi, kes usuvad siiralt, et omariiklusega on täpselt samamoodi nagu selle imelise linikuga: omariikluse püstihoidmiseks pole vaja muud kui maagilist vormelit “Eesti riik olgu!”. Pole vaja ministeeriume. Pole vaja ameteid. Pole vaja haigekassat. Pole vaja töötukassat. Tegelikult nad võivad ju olla, aga nad peavad töötama “lauake-kata-end!” põhimõttel.

Daamid ja härrad! Viimasel ajal küsitakse aina sagedamini, kas demokraatia on kriisis ja kas Eesti riigi olemasolu on ohustatud. (Ma söandan seda väita sellepärast, et neid küsimusi tõstatab vabariigi president oma kõnedes. President ei räägi niisama.)

Kuidas sellele murelikule küsimusele vastata? Kui meie kaasmaalaste hulgas suureneb inimeste hulk, kes arvavad, et riik võibki toimida imelise liniku põhimõttel, siis oleme tõesti suures ohus. Rahvas ei taha riigi käigushoidmisele kulutada. Saavutades kriitilise massi valijaid, kes ei hooma ühiskonna ja riigi toimemehhanisme, avame väravad ohjeldamatule populismile. Edasine on juba ajaloos juhtunust tuletatav – ilmub välja kõiketeadjate piiratud seltskond, kes hakkab riiki juhtima rahva nimel ja rahva osaluseta. Sest rahvas on oma ebakompetentsust tõestanud.

Kallid kaasmaalased! Sisepoliitiliste muremõtete kõrval võime tõdeda, et meie välispoliitiline olukord on päris hea. Nagu ütles vabariigi president Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ohvitseridele jaanuaris peetud kõnes – “tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi”.

President märkis oma kõnes, et “tänane Venemaa ei ohusta meie kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu”.

Seda on hea teada. Tänane Venemaa ei ohusta meid. Kas ka homne ja ülehomne? See on küsimus hiromantidele. Me ei ole hiromandid. Meile piisab teadmisest, et me ei pea muretsema Vene-Saksa gaasitoru pärast. Meil pole põhjust heituda faktist, et meie NATO-liitlane Prantsusmaa müüb Mist­ral-tüüpi dessantlaevu meie idanaabrile.

Meile öeldakse, et meie olemegi NATO. NATO-l on kindel seisukoht ning järelikult on see ka meie kindel seisukoht, et Venemaa ei kujuta endast ohtu. Kui meil enne 2004. aastat tunduski, et Venemaa võib olla ohtlik, siis nüüd teame kindlalt, et ta seda enam ei ole.

Seda nimetatakse paradigmamuutuseks.

Ma meenutaks siinkohal üht teist muinasjuttu, sobivalt idanaabrite folkloorist pärinevat. Muinasjuttu, mille maagiliseks ütluseks on “havi käsul, minu soovil”.

Meil on olemas vägev haug, kes võib käskida paradigmal muutuda. See on NATO. Ning meil on soov, et paradigma muutuks. Selle soovi kandjaks on inimesed, kelle patriootlikes tunnetes meil pole põhjust kahelda. Need ei ole öise vahtkonna nime taha peitunud tegelased. Need ei ole keegi Bäckman või Hietanen. Need on meie omad tublid ametnikud välis- ning kaitseministeeriumist.

Võib-olla peitub maagilises vormelis “havi käsul, minu soovil” võti ka tänastest julgeolekuohtudest üle saamiseks?

Daamid ja härrad! Arvestades Afganistanist, Pakistanist või Iraanist tulevat ohtu, peaksime kaaluma ühinemist Islami Konverentsi Organisatsiooniga. Mida me sellega saavutaks?

“Havi käsul, minu soovil” taanduks islamiriikidest lähtuv tuumaterrorioht tagaplaanile ning ohtlikena hakkaksid näima hoopis Iisrael ning Ameerika Ühendriigid. Nende riikidega meil ühine piir puudub. Silmitsege maailmakaarti ja veenduge, et see on geograafiline tõsiasi. Seda esiteks. Teiseks saaks me toetuda uute ohtudega võideldes Venemaale, kes ongi sobival kombel 2005. aastast Islami Konverentsi assotsieerunud liige. Venemaa, kes “ei kujuta endast ohtu”.

Kallid kaasmaalased! 800 aasta eest algas meie ajaloos kangelaslik ning ohvriterohke periood – muistne vabadusvõitlus. Meile toodi tule ja mõõgaga kristlus ning Lääne tsivilisatsioon. Kuid toodi ka iseseisvuse kaotus ning rõhumine.

Tänased Eesti ajaloolased on küsinud, mis oleks juhtunud siis, kui meie esivanemad oleks ristiusu vastu võtnud vabatahtlikult. Ristisõda poleks toimunud. Me poleks ka iseseisvust kaotanud. Me oleks loonud omaenda kristliku Eesti riigi. Loonud mitte 92 aastat tagasi, vaid võib-olla juba 700 aastat tagasi.

Meie esivanematel puudus ettenägelikkus, neil puudus võime näha Euroopa ajaloo kulgu. Nad sattusid kaotajate poolele.

Kas me peame nende tehtud vigasid kordama?

Kindlasti mitte.

Eesti Vabariigi järgneva 92 aasta jooksul ootavad meid suured ülesanded ja huvitavad algatused. Me oleme NATOs, me oleme Euroopa Liidus, me rühime eurotsooni. Me seome end kaotajatega. Nii nagu me sepitsesime kunagi liitusid paganlike liivlaste ja kurelastega.

Daamid ja härrad! Eesti rahvas peaks üle minema islamisse.

Me saaks hoobilt lahti paljudest probleemidest, millest täna on olnud juttu. Muidugi me saaks asemele uued probleemid. Võimalik, et mitte väiksemad. Aga nii see elu kord juba käib.

Kallid kaasmaalased!

Soovin head vabariigi aastapäeva ning loomingulist indu järgneva üheksakümne aasta üleelamiseks!