Andrei Hvostov Foto: Arno Mikkor

Alustades iseendast. Minu poolt nii kõvasti kritiseeritud funktsionaalne kirjaoskamatus näikse olevat mind ennastki tabanud.

See tuli ilmsiks uue Siuru – rühmituse Za/Um – veebiküljel olevat Sirbi visioonidokumenti lugedes.

Võtame alguslõigu: Ebakonstruktiivse kriitika väärtus langeb pöördvõrdes sellega, kui levinud ta on – oleks vabariigis ainult üks inimene, kes mõtleb, et asjad saaks ka paremini olla, oleks ta määramatult väärtuslik. Ent mida enam neid on, seda enam on tegemist fooniga, millel on jõudu vaid kehva tuju tekitada.

Ma mõistan üksikuid sõnu, ent mõte libiseb käest. Õnneks on visioonis hoomatavamaid lõike, millele toetudes võtan eelneva tekstijupi kokku tõdemusega: ebakonstruktiivne kriitika põhjustab kehva tuju.

Visioonidokumendi lõpulõik suunab otse sellisele järeldusele: Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. Esiletõste pole minult, see on zaumikatelt.

Noorte täheldatud probleem on kindlasti päevakohane. Võtame Riigikontrolli viimase raporti. Alar Karis teatas seda parlamendis esitledes järgmist: “Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb paraku, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud.”

Karise hinnangul soodustab see väljarännet. Ja nüüd loeme rahandusminister Jürgen Ligi kommentaari Karisele: “Mis emotsioonidesse puutub, siis ette heidetud väljaränne ongi suuresti selle tulemus [–] Enesehalvustus sünnitab kindlasti ka väljarännet ning riigikontroll ei peaks sellesse halvustusse nii innukalt panustama.” Milline tarkus!

Sirbi uuenduskuraator Kaur Kender ütles 14. novembril Vikerraadio “Kultuuriuudistele” antud intervjuus, et Eesti Ekspress on “aegluubis toimuv Eesti kultuuri genotsiid”. Ma tõlgendan seda Ligi vaimus.

Tõesti, virisetud on aastaid. Näiteks viimaseski Ekspressis sai sõna kirjanik Siim Veskimees, kelle essee lähtub Eesti rahva väljasuremise teesist. Ei salga – seda olen minagi teinud. Üldse harrastab meie leht morbiidset-masohhistlikku stiili. Ekspress kohe nagu ei leia Eesti elus midagi head. Ent seda masendust on hajutamas lootuse kiir, mis tuleb Voorimehe tänavalt, uueneva Sirbi toimetusest.

Jah, ma kahetsen pattu. Soovides heastada senist kultuurgenotsiidilist tegevust, muutun konstruktiivseks. Uut ilmavaadet järgides pole mul põhjust kahelda selles, et viimane inimarengu aruanne laulabki oodi Reformierakonna poliitikale. Nagu riigi peaminister härra Ansip nii tabavalt ja metafoorselt ütles. Ei näe põhjust kahelda selleski, et Keskerakonna juhitav Tallinna linn “õitseb ja õilmitseb”. Hakata siin kahtlema tähendab vajumist negativismi sohu.

Positiivsuse mättale tõustes küsin analüütiliselt, kuidas me jõudsime sellesse kiiduväärsesse olukorda. Kuidas saavutasime riigisisese stabiilsuse, kus Reformierakond troonib Toompeal ja Keskerakond on sama raudselt istutatud Tallinna linnavalitsusse?

It’s pronksiöö, you stupid!

Pärast seda, kui härra Ansip näitas mehemeelt ja vaenlased nii riigi sees kui väljas nõudsid tema tagasiastumist, koondus eesti rahvas monoliitselt peaministri selja taha.

Okupatsioonisümboli taganutjad läksid aga härra Savisaare hõlma alla.

Nii tekkiski meie riigis faktiliselt kaheparteisüsteem, mis ongi – nagu eelnevalt märgitud – taganud Eestile õitsengu.

Ent taevasse on kerkimas süngeid pilvi. Kõiksugu virisejad-kritikaanid nagu ka vastutustundetu ajakirjandus on tegelenud aastaid sopa loopimisega Reformierakonna pihta, ja paraku! – see annab tulemusi. Reiting langeb. Parlamendivalimised on aga ukse ees.

Kõik “määramatult väärtuslikud” inimesed küsivad: mida teha?

Most precious lahendus oleks muidugi pronksiöö 2! Asi, mis töötas üks kord, võiks sama hästi töötada ka teine kord.

Nüüd, kus härra Savisaar ehitas oma elektoraadi rõõmuks Lasnamäele uue õigeusukiriku, võiks härra Ansipki oma elektoraadi mobiliseerimiseks teha sümmeetrilise sammu – koristada Toompealt seal laiutava Nevski katedraali.

Põhjendus? Võtame arhiividest vanad aktid ette ja uurime, kuidas kunagine Eestimaa kuberner vürst Šahhovskoi murdis jõuga provintsi rüütelkonna vastuseisu. Kõrvaldades võõra kiriku, tagastame kunagistele omanikele need neli krunti, mis kiriku ehitamiseks konfiskeeriti. Heastame ajaloolise ebaõigluse. Lisaks taastub hansalinn Tallinna algupärane siluett. Ja üldse… kaua võib taluda neid kerjuseid, kes kirikutrepil kätt väristades, ja seda otse Riigikogu hoone ees, kisuvad kogu maailma silmis alla meie mainet?!

Paanikatekitajad kindlasti küsivad, et kas kiriku mahalammutamine võiks vallandada veelgi suurema vihalaine kui Tõnismäe hauatähise kõrvaldamine.

Jah, risk on olemas. Kuni kodusõjani välja. Aga vaadakem asja teise külje pealt. Oletame, et Reformierakonna reitingu edasisel langemisel ei saagi ta parlamendivalimistel vajalikku häältesaaki. Eesti riigil on aga ainult siis mõtet, kui seda riiki juhib Reformierakond. Järelikult … kirkad kätte ja edasi!

Järgneb sada aastat Reformierakonna võimu Toompeal ja sama palju aastaid Keskerakonnale Tallinna linnas. Kaheparteisüsteem tsementeerub igaveseks. Õitseng igaveseks!

Brežnevi-ajastu stagnatsiooni ma ei kardaks, sest meil toimuks alaline ja konstruktiivne dialoog kahe võimu vahel. Eesti-nimelise väikeriigi valitsus võistleks linnriik Tallinna valitsusega. Mõlemad pingutaks lakkamatult selle nimel, et nende alamatel läheks elu aina jõukamaks ja värvilisemaks.

Ilmselt mõistate isegi, et minu kirjeldatud algatus saab tulla vaid kultuuriavalikkuselt. Poliitikute käed on paraku seotud.

Linna arhitektoonilise saneerimise eestvõitlejaks võikski olla uuenev Sirp. Veronika Valk on läinud mujale. Valle-Sten Maiste ja Kaarel Tarand, kaks virisevat vasakintelligenti, on samuti neutraliseerunud. Tribüün on avatud.

Kuna viimase aja moeks on otsene pöördumine meedia vahendusel, siis – härra Kender, kas te võtaks mu Sirpi kaasautoriks?

Eelmises “Kolmeraudses” te esinesite väga imponeerivalt. Te olete parempoolne nihilist. Minul esineb aga hetki, kui ma tunnen end olevat anarhoperfektsionist. Ajuti ka sotsiaalkapitalist. Ma mõistan väga teie üleskutset sealsamas “Kolmeraudses”, et eesti kultuuritegelaste poputamine Kulkade-huijulkadega tuleb lõpetada, otsigu igaüks endale metseen ning rahastaja. Descartes’i parafraseerides pendo ergo sum ehk “allun, järelikult olen”.

Vana Sirbi muutis talumatuks see, et nad said endale lubada ühiskondliku raha eest mitteallumist. Ilkuda riigi raha eest. Faking riik on aga ei midagi muud kui Reformierakond. Mis tähendas seda, et nad hakkasid, Tarandi keiss, eks ole, purema seda kätt, mis neid toitis. Tänamatud molkused.

Härra Kender, teil on õigus! Kõik eesti kultuuritegelased peaks endale leidma mõne rahastaja ning ka erakonna, kellele nad saavad osutada teeneid.

Põhiseaduslikult vabariigi presidendiks olev härra Ilves pidas 2011. aasta novembris Haapsalu kultuurifoorumil esinedes suundanäitava, ent tollal vähe mõistmist leidnud kõne.

Ta ütles: “… ettekujutus võimust kui tuimast ja jõhkrutsevast vaimu väntavast härjast ehk laiemalt võimu ja vaimu vastandamisest evib meilgi pikka traditsiooni. Põhiküsimus minu jaoks on: kas see vastandumine on vajalik, loomulik ja edasiviiv osa kultuurist?”

Härra Ilves vaatas peeglisse ja sai aru, et ei ole. Eestis on võim ja vaim ühtsed.

See vana-uus loosung, ma loodan väga, hakkabki seisma uueneva Sirbi päismikus.

PS Sirbi visioonidokumendis on lause: “BBC dokumentalist Adam Curtis on öelnud, et need, kelle poolel on huumori eesliin, nende päralt on võim.”

Härra Kender, loodan väga, et oleme mõlemad huumori eesliini poolel.