Andrei Hvostov: Kaja Kallase koht
Järgmisel nädalal saab kümme aastat hetkest, kui meid võeti vastu Euroopa Liitu.
On iseenesestmõistetav, et Eesti Ekspressi toimetus kavatseb selle tähtpäeva meenutamisele kulutada palju leheruumi.
Samas täitus märtsi lõpus kümme aastat meie liikmelisust NATOs, aga mingil põhjusel jäi see daatum meie toimetuses (tegelikult ka kogu riigis) suurema tähelepanuta. Miks küll?
On EL meile olulisem, südamelähedasem, kõikehõlmavam, tegeldes elu niisuguste tahkudega, mis lähevad meile enam korda?
Aga võib-olla on ELi tähtsustamise põhjus just praegusel hetkel selles, et meil on nina ees europarlamendi valimised? Mis on tegelikult eelproov järgmise aasta riigikogu valimistele.
Siinkirjutajale on seoses europarlamendi valimistega põletavaks probleemiks järgmine küsimus: kas sinna peaks lähetama inimesed, kellest Eestis suuremat kasu pole (n-ö jalust ära, nagu kunagi kõlaski Igor Gräzini valimislause), või vastupidi – sinna peaks saatma kõige tublimad?
Kas meil oleks Kaja Kallast rohkem vaja Eestis või europarlamendis? Mulle tundub, et Eestis. Ja kuna Ansipil pole siin enam midagi teha, siis mingu Brüsselisse. Rääkimata Martin Helmest.
Ent teisalt oleneb kõik sellest, milliseid lootusi me ELile pikemas perspektiivis paneme. Kümme aastat tagasi ma oletasin, et Brüssel saab saksa parunite ning punase Moskva järel uueks rõhumise ja sekkumise sümboliks, mille kraesse annab lükata kõik rahvuslikud hädad ja ebaõnnestumised. Stiilis – küll teeks ja oleks, aga see neetud Brüssel nöörib kõri kinni.
Päris nii ei läinud. Küll aga on vahepeal selgunud, kui ränk koorem (ja vastutus) on omariiklus. Õigusteadlane Jüri Raidla on aastaid võtnud sõna föderatiivse Euroopa eest, sest tema arvates pole EL meie jaoks mitte niivõrd majanduslik, kui julgeolekupoliitiline projekt.
Kui meie pealinn oleks Brüssel, siis oleks see parim kaitse idanaabri impeeriumi taastamise plaanide eest.
Panustades sellele, peaks Euroopa struktuuridesse lähetama Kaja Kallase taolised inimesed. Ansipil, veel vähem Helmel, pole seal teha midagi.
Tegelikult on see üks neid asju, mis on meil läbi vaidlemata. Mida me üldse Euroopalt tahame? Raha tahame, selge see, aga kuidas me tulevikku ette kujutame?
Tagumine aeg hakata seda eurovalimiste kandidaatidelt küsima.
