Andrei Hvostov : Liberaalide laskumine rahva sekka
Kaks aastat tagasi, kui Andrus Ansip juhtis meie uljast kompaniid taamal terendavate suurte võitudeni, tabas meid korraga masukanonaad. Leitnant Ansipil polnud selles olukorras mitte kui midagi teha. Äraneetud masukahurid olid silmapiiri taga, need olid nii kaugel, et nendeni ulatus vaid IMFi marssalite ja Maailmapanga generalissimuste pilk. Ansip käskis kaevuda.
Tõsi, labidad meie vapral marsikompaniil puudusid: ranitsates kolisesid BMW-võtmed, sahisesid laenupaketid ja motiveeriva palganumbriga töölepingud, tilisesid parfüümipudelid ja võib-olla isegi hõbetoosikesed kokaiiniga – kogu see “ratsa-rikkaks” elustiiliga kaasnev värk.
Ansip ütles, et ei huvita, tuleb kaevuda käte ja hammastega. Mida sai ka tehtud. Õnnestunult. Feldmarssalid ja generalissimused, kellele meie edu kohta ettekandeid saadetakse, patsutavad tööga hakkama saanuid kiitvalt õlale.
Ansipi alluvate hulgas võib muidugi kuulda vihast porinat, et kas kaevumine veritsevate igemete ja sidemeis sõrmede hinnaga oli vältimatu, et kas poleks saanud muid meetodeid kasutada, sest nii mõnedki ettenägelikumad hoiatasid aegsasti õnnetuse eest? – aga seda ei pea võtma tõsiselt. Vähemalt leitnant Ansip ja veebel Ligi ei võta. Elukogenud inimestena nad teavad, et kompanii reakoosseis ei suuda oma vaimses piiratuses haarata üldpilti. Ei märka seoseid ega tee adekvaatseid järeldusi. Generalissimuste kõrini pööbli käed ei ulatu ja nii kiputaksegi kallale leitnandile, veeblile ja seersantidele.
Kes omas väikses maailmas on mõistagi täielikud napoleonid, nagu nad ei jäta ka rõhutamata. Selle teadmisega nad oma valimiskampaaniat üles ehitama hakkavadki.
See oli lugu Reformierakonnast majanduskriisi päevil. Väikse sõjaveste vormis.
Ühiskond pole siiski marsikompanii ning elus on ka muud kui kriis.
Reformierakond ei ole ühtne nähtus, mida hoiab koos murdmatu lojaalsus ja esprit de corps. Pikki aastaid tegutses nende ridades siseopositsionäär Meelis Atonen, kes on sealt seltskonnast nüüd lahkunud, kuid kes pole hüvasti öelnud opositsionäärirollile. Atonen ei jaga rahandusministri optimismi masust ülesaamise küsimuses. Atonen väitis mõni päev tagasi majanduslike probleemide süvenemist, aga seda mitte Eestist tulenevatel põhjustel. Asjad on meie haardeulatusest väljas, nagu ülevalpool juba kirjeldatud.
Jürgen Ligi on otsese ja reljeefse ütlemisega mees. Siinkirjutaja viimase aja lemmikütlus temalt kõlab sedasi: “Rahandusministrina ei saa ma lähtuda isiklikuks tarbimiseks mõeldud hinnangutest.” (Ütlus ei kõlanud Atoneni kommentaarina).
Keskealised mäletavad aksioomi, et Marxi õpetus on kõikvõimas, sest Marxi õpetus on õige.
Praeguses Eestis peaks olema kõigile lõplikult selgeks saanud, et tõemonopol on olemas ka Reformierakonnal.
Tegemist on erakonnaga, kelle toetus kõrgub äsja avaldatud küsitluse põhjal 35 protsendini.
Stopp… Seda ei saa olla. Liberaalsetel erakondadel pole Euroopas nii vägevat toetust – sakslaste FDP on näiteks kõikunud kümne kandis, kadudes mõnikord isegi valimiskünnise taha. Liberaalsete parteide kuldaeg langeb Esimese maailmasõja eelsesse aega. Praegu teevad ilma mitmesuguse roosasuseastmega sotsialistid.
Millega on Eesti anomaalia seletatav?
Üks põhjus võiks olla rahvuspsühholoogiline. Nagu me teame, kipub eestlane iseend ja oma võimalusi mõneti üle hindama – nõks liiga kallis auto, veidi üle jõu käiv puhkusereis, oma lapse surumine iga hinna eest eliitkooli ka siis, kui lapsel oleks parem õppida hingamisruumi andvas tavakoolis… kogu selline üle oma varju hüppamine vaid selle nimel, et olla “kvaliteetinimeste” hulgas. Selliste püüdluste puhul võidakse oma minapildi kinnistamiseks valida “kvaliteetinimeste partei”.
Teine põhjus võib olla see, et Reformierakond on lakanud olemast liberaalne parte, olles muundunud populistlikuks massiparteiks. Rahvale meelepärase käojaani ajamine viib võimule. Võimule jõuda on vaja sellepärast, et muidu tuleb võimule Keskerakond, kes on populistid. Poliitikas aetakse Kuradit välja Peltsebuliga.
Reformistide muundumise tulemusena võib üks oluline vähemus – ettevõtjate klass – tunda end petetuna. Valimistehniliselt pole see vähemus siiski oluline. Raha leida on kergem kui valijahääli.
Vaatame juhtoravate seltskonda. Tõeline liberaal Atonen on erakonnast lahkunud. Siim Kallas on väga kaugel ja väga kõrgel. Välisminister Paet teeb välispoliitikat ja selleks, et ta Ansipit kodus segama ei hakkaks, ta sellega tegelema jääbki. Rain Rosimannus, kas hall kardinal või mitte, aga igatahes erakonna aju, näikse olevat isikliku bisnise ajamisega nii haljale oksale jõudnud, et tal pole poliitikat enam vaja. Tema elukaaslane Keit Pentus – mis järeldustele naisteajakirjades arutlustega “kelle jalas on seal perekonnas püksid?” ka ei jõuta – sõltub Rosimannuse ajudest. Kristiina Ojuland on samuti väga kaugel ja iseenda loodud euronirvaanas, nii et ka temal pole meie väikest liivakasti enam vaja.
Jaanus Tamkivi on Kranichi mantlipärija ning sellega on kõik öeldud.
Jürgen Ligi on rahandusministrina pädev, aga ta ongi spetsialist ja mitte poliitik; poliitikuna on ta lihtsalt katastroof. Rein Lang on poliitik, ent tema liberaalsus on asendunud kontrollimise ja reguleerimise vajadusega (mõistagi parimatest kavatsustest lähtudes).
Kas Reformierakond sellisel kujul, nagu see oli kunagi Siim Kallase päevil, enam üldse eksisteerib?
Võib-olla vastaks uuele sisule paremini nimetus Eesti Rahvalik Reformierakond. Rõhuga sõnal “rahvalik”.
