Andrei Hvostov : Sarkozy sõda
Nõukogude ajal omistati Karl Marxile aforism: “Prantsusmaa on Euroopa kella numbrilaud”. Ehk teisisõnu – Prantsusmaal toimuv on ülejäänud Euroopa arengule määrava tähtsusega.
Prantsuse president Nicolas Sarkozy esines hiljuti kõnega, kus kutsus ühiskonda võitlema kriminaalidega. Presidendi suus kõlas 21. juulil sõna la guerre ehk “sõda”. Kas asjad on Euroopa “numbrilaua-maal” tõesti nii hulluks läinud?
Presidendi kõne tuleb asetada mõned päevad varem toimunud sündmuste valgusesse.
Bretagne’i maakonnas Rennes’i lähistel oli just enne seda umbes viiskümmend inimest relvastunud kirveste ja ahjuroopidega, et rünnata kohalikku politseijaoskonda.
Paralleelselt toimus mäsu riigi teises servas Grenoble’i linnas, kus politsei ründamisel ei piirdutud löögirelvadega, vaid lasti käiku ka püssid. Muidugi kaasnes mõlemal juhul autode põletamine, vitriinide lõhkumine ja muu tänavarevolutsiooni juurde käiv tegevus.
Märatsemise vallandas esmapilgul maffiafilmidest tuntud veritasu. Esimesel juhul olid politseinike ründajateks mustlased, teisel juhul Põhja-Aafrika taustaga moslemid; mõlemal korral olid korravalvurid ründajate silmis süüdi selles, et lasksid teenistuskohustusi täites maha põgeneda püüdnud kurjategijad – mustlase ja moslemi. Rennes’is oli tegemist noormehega, kel puudus juhiluba ja kel oli põhjust karta seostamist naabruses toimunud vargusega. Grenoble’is oli pagejaks kasiinoröövel, kes põgenemisel avas politseinike pihta tule.
Grenoble’i mäss, ehtprantslaslik (“ehtpõhja-aafrikalik”?) kordas 2005. aasta suure üleriigilise mäsu mustrit. Tollal oli rahutuste vallandajaks samuti kahe immigrantide perest pärit nooruki hukkumine. Mäletatavasti ronisid nood poisid politsei eest putkates kõrgepingekappi ja said surma. Immigrantidest täidetud Pariisi eeslinnades plahvatas seepeale vihalaine. Erinevalt Pariisi totudest polnud Grenoble’i kasiinoröövel mingi nooruk, vaid relvastatud röövi eest vanglas istunud 27aastane mees.
Erinev oli ka kättemaksuaktsioonide käik: 2005 politsei pihta veel ei tulistatud, seekord aga küll.
Kui kurjategijad tulistavad korravalvureid vahistamise vältimiseks, siis on see erakordne sündmus, kuid ometigi ei kätke see ühiskonna kui niisuguse hävinguidu. Kui põgenemise käigus hukkunud kurjategija sugulased, sõbrad ja naabrid haaravad relvad ning asuvad politseid ründama, siis see on ühiskonna alustalade läbisaagimine.
Eelneva valguses muutub Sarkozy sõnum – korrakaitsejõud alustavad “sõda” kriminaalide vastu – tegelikkuse ilustamiseks. Korrakaitsjad on tõmmatud sõtta ja seda mitte kriminaalidega, vaid nende sõprade ja sugulastega ehk siis sotsiaalsete ja religioossete gruppidega, kes heidavad Prantsuse riigile ja ühiskonnale vaenukinda.
See kõlab juba nagu kodusõda.
Prantsusmaal pannakse iga päev toime umbes 10 tuhat kuritegelikku akti. Iga aasta satub eeluurimisvangistusse ca 600 tuhat inimest ehk 1 protsent elanikkonnast. Vara kahjustamine alates telefonikabiinide ja piletimüügiautomaatide lõhkumisest kuni tervete tänavate purustamiseni ei tunne piire. Eriti paistavad silma nooremapoolsed märatsejad, mistõttu on avalikes aruteludes nõutud alaealiste karistamise karmistamist. Politsei ning märulipolitsei (Compagnies Républicaines Sécurité) ei suuda probleemi ohjeldada ning seetõttu muutuvad ka korrakaitsjad üha vägivaldsemaks.
Eesti väärtfilmisõbrad, kes teavad prantsuse režissööri Mathieu Kassovitzi filmi “La Haine” (“Vihkamine”), ei tohiks olla üllatunud, lugedes viimastest raevupursetest gallide maal.
“La Haine’i” sisuks on kolme erineva etnilise taustaga sõbra (juut, põhja-aafriklane ning neeger) päeva kirjeldamine. Poisid elavad ühes Pariisi paljudest “lasnamägedest”. Ümbruskonnas on toimunud rahutused, mille käigus on sai keegi Abdeli-nimeline sell kriitiliselt haavata. Vinz – volatiilne juudipoiss – tõotab Abdeli surma puhul tappa kättemaksuks mõne suvalise võmmi. Film algab hommikuga, kui Vinz leiab tänavalt Smith&Wessoni revolvri, mille keegi politsenikest on mässuööl kaotanud. Vinzil on relv, on motiiv ja on vihkamine. Ning päev lõppebki ülitraagiliselt. Sest võmmid on värdjad ning noored ei suuda leida ventiili oma tunnetele.
Võiks öelda, et filmimehed on meid hoiatanud.
Tegelikult mitte päris. Viieteistküme aasta eest tehtud “La Haine’is” ei mänginud religioon rolli. Grenoble’is läks aga märatsemine lahti päeval, kui toimusid kasiinoröövli Karim Boudouda matused. See toimus islami tavade kohaselt. Karimi leinajad tulid kokku, palvetasid, kuulasid imaami üleskutseid. Pärast seda läkski lahti – pesapallikurikatega relvastatud leinava jõugu esimene tegu oli ühe trammi peatamine ja selle segipeksmine.
Öösel oli olukord jõudnud juba sinnamaale, et mässust ja tulistamisest haaratud linnaosas nimega Villeneuve (Uuslinn) võis kuulda kohalike suust eksalteerunud hüüdeid “See on Beirut, see on Beirut!”.
Lähtudes Marxi ja Baruch-Börne taoliste analüütikute hinnangust Prantsusmaa paradigmaatilisele tähendusele, tekib meil mitu küsimust.
Kas kuritegevusele sõja kuulutanud Sarkozy käitub nagu Bush noorem, kes kuulutas USA presidendina sõja terrorismile? Kas Iraagi ja Afganistani avantüüride eel Eesti julgeolekupoliitikute suust kõlanud lause “Eesti vabaduse eest võideldakse Eufrati ja Hindukuši ääres!” võib nüüd ümber sõnastada lauseks “Eufrat on tulnud Seine’i äärde ja Hindukuš kolinud Prantsuse Alpidesse!”? Kas meil on saabunud NATO lepingu 5. artikli kohaselt hea võimalus minna Prantsusmaale appi?
Kui see pole veel praegu aktuaalne, siis kas see võiks muutuda aktuaalseks viie või kümne aasta pärast?
Grenoble’i politseinikud ja nende pereliikmed hakkasid nädal pärast rahutusi saama tapmisähvardusi. Politsevõimude hinnangul on tapmisähvardused reaalne oht ning seetõttu on Grenoble’ist vaikselt muudesse teenistuskohtadesse üle viidud 45 enamähvardatud politseiametnikku.
Sarkozy väljakuulutatud sõda on alanud suure taganemisega.
