Andrei Hvostov: Triksterid ja impotendid
Kaur Kender olla eesti kultuuri trikster (Rein Raud ja natuke ka Marek Tamm on seda oletanud; ma vist mõistan neid – mõlemad on seotud Eesti Humanitaarinstituudiga, aga seal on õppinud ka Kender).
“Trikster” on kultuurilooline mõiste. Sõna tüvi on ingliskeelne “trick”, sellesse keelde on see tulnud prantsuskeelsest sõnast “trique”, see omakorda rahvalikust ladina keelest – “triccare”.
Kuna eesti keeles on samuti lähedane sõna olemas, laenuna mõistagi, siis te juba aimate selle tähendust – see on “kelmus”, “pettus”, “valemängimine”.
Maailma müüdivaramus on triksteritel oluline roll. Nad toovad segadust jumalate loodud korrastatud maailma.
Näiteks taevase tule varastanud ja selle inimestele andnud Prometheus on trikster.
Germaani mütoloogias on seda (pool)jumal Loki. Vanemas Eddas on laul nimega “Lokasenna” ehk “Loki riiulaul”, mille sisuks on Loki ootamatu saabumine jumalate joogilauda, kus ta hakkab järgemööda kõiki solvama ning tüli norima.
Teeb sedasama, mida kunagi kaugetel müütilistel aegadel tegi Kivisildnik, kes avaldas pühadustteotava teksti “Eesti nõukogude kirjanike liit 1981. aasta seisuga, olulist”.
Sama võtet kasutas ilukirjanduslikult Tarmo Teder romaanis “Onanistid”, kus peategelane lõbustab oma kaastöötajaid nimekirjaga kolleegidest, kelle nime taha on kirjutatud lühidalt midagi iseloomulikku (ma olen Tederiga pikalt ühes toimetuses töötanud ja mul on tõsiselt alust arvata, et “Sergei Sabašnik, fašist, tahab saada propagandaministriks” käib minu kohta: kuna see trikk on suhteliselt kulunud, siis see töötab vaid romaanis, mitte tegelikus elus – mu head läbisaamist Tederiga see ei mõjuta).
Asi ei pea muidugi piirduma solvangutega või taevase tule varastamisega. Trikster teeb kõike, mida peetaks sündsusetuks või lubamatuks. Näiteks intsest on triksterlik käitumine.
Segadusest, mis niisuguse tabude murdmisega kaasneb, sünnib midagi uut.
Trikster Kender tungib oma omnipotentse vändaga eesti kultuuri üska – see on sammaldunud, see pole juba terve igaviku märjaks läinud –, penetreerides seal kõiki ja kõike, lüües mõned põrandale pikali ja pekstes neid jalgadega (ai-ai-ai, Eesti kultuuri korüfeesid!).
Vägivald, valu, pisarad, meeleheide … kultuuriminister ei eraldanud akti sujuvamaks teostamiseks libestusainet. Kenderi hiigelriist murrab sisse nagu taraan, tekitab vigastusi, lausa eluohtlikke, aga pole parata – eesmärk on murda valla väravad ZA/UMi spermatosoidikestele, kes ongi juba valmis välja purtsatama ning eesti kultuuri uueks looma.
Pärast ühte pooltugevat akti (Kenderi esimene ja viimane Sirp) tõmbab trikster vända välja ja teatab, et ta enam ei viitsi.
Või tal on ühe luuletaja ees moraalsed süümekad.
Mis iganes.
Raisk! Just siis, kui hakkas huvitavaks minema!
Kahtlustan, et meie trikster osutus impotendiks.
Peamine mure, nagu enamik sammaldunud kultuurikorüfeesid rõhutab, on mure ZA/UMi spermatosoidide pärast. Et nad ei tunneks end olevat kuskile kloaaki lastud, petetud.
Triksterid petavad üldiselt kõiki.
Ma ei oska muud soovitada kui seda, et kaasake neid noori Sirbi tegemisel.
Muidu kaotab toimunu igasuguse mõtte.
Hullemgi – kogu aktsiooni tulemus oleks täpselt vastupidine soovitule – allakäik, millega mindi võitlema, saab selle võimetusaktiga ainult veel kord rõhutatud.
