Andrei Hvostov Foto: Arno Mikkor

Neil on õigus. Eks see seadus on veidi silmakirjalikus meeles kokku pandud, aga ega siis inimesed lollid ole, Varro Vooglaid iseäranis, nii et nad nägid selle kavatsuse kohe läbi.

Kena on. Selles mõttes, et praegu leiavad aset eesti sallivusmüüdi matused.

Eesti sallivus maetakse samale kalmistule, kus on juba ees näiteks "eestlase raamatulembus" - mäletate nõukogudeaegset statistikat, mille kohaselt oli meie inimeste raamaturiiulites kogu maailma lõikes kõige enam raamatuid?

Tuli aeg ja selgus, et "Kalevipoja"-lugeja rahvas on tegelikult Kroonika-lugeja rahvas.

Sellel kalmistul on ka "eestlase kui põhjamaa rahva" hauatähis.

Üks mu ülikoolikaaslane, kes tegelenud aastaid ELi idapartnerluse programmiga, rääkis mulle hiljuti programmist haaratud riikide (Moldova, Ukraina, Gruusia) suurimast valupunktist.

Ei, mitte küsimused riiklikust suveräänsusest. Kõhedust tunti selle üle, et "teil seal Euroopas armastatakse homosid, ja me siis peame ka hakkama seda tegema?!".

Ma kuulasin ja mõtlesin, et noh, võõras mure see moldaavlaste mure. Eestis tundmatu.

Eksisin, oi kuidas eksisin. Moldaavlane on meile lähedasem inimene kui soomlane.

Varro Vooglaiu võitlusele elan ometigi kaasa ning tema äsjane avaldus, et ta ei kavatse teha omaenda erakonda, tekitas kerge pettumuse.

Perekond kahtlemata vajab kaitset. Vajab kaitset üleüldse. Alates kolmandast lapsest astub Eesti perekond teisele poole vaesuse piiri. Kui palju meil nüüd oligi vaesuses elavaid lapsi? 60 000 või "ainult" 40 000? Iga kord, kui riigi eelarvet on tulnud hakata õhemaks viilima, siis esimesed tõmbed on ikka tehtud üle laste turja. Eesti esindusdemokraatia on vananeva elanikkonna demokraatia. See on lastetute ja üksikute demokraatia.

Varro Vooglaiul oleks perede kaitsmisel tööd teha kõvasti.

Liiguks õige raamatulembuse, põhjamaisuse, sallivuse ja paljude muude hauatähistega üle külvatud matmispaigalt ära, ja hakkaks tuleviku nimel tegutsema?

Ja Varro Vooglaiul võiks olla selle tee näitamisel oma osa.