Putini puhul võiks meenutada freudistlikku õpetust. Inimese tegevuse määrab kolmetine siseilm. Algseks kihiks on id – otse loomariigist pärinev tung, mis sunnib meid sööma, sigima ja tapma selle nimel, et me ise ellu jääksime.

Järgmine kiht – ego ehk “mina” – on seotud intellektuaalse tegevusega. Ning kolmas kiht – superego ehk “ülimina” – sunnib meid käituma vastavuses teatud moraali- ja kultuurinormidega.

On selline ütlus, et Lääs on Venemaale “superego”. Juba Peetri ning eriti Katariina Teise aegadest, kui oli “õige” ehitada Peterburi üles klassitsistlikus stiilis, pidada kirjavahetust Prantsuse enstüklopedistidega, mõtiskleda reformide üle.

Kas võib öelda, et Venemaa on omakorda Lääne id?

Nii Prantsusmaalt kui Saksamaalt tuleb vihjeid, et seal on teatud ringkondades täheldatav Putini imetlemine. Otsustava käitumisega mees, kes järgib rahvuslikke huvisid. Prantslastele meenutavat ta Louis XIV, sakslastele… noh, loodetavasti Bismarcki. Igatahes on ta väga erinev selgrootutest Lääne poliitikutest. Võtab end vööni paljaks ja tirib tiigrit vurrudest.

Midagi selles mõttekäigus ju on.

Putini lause rahvuslike reeturite ja viienda kolonni kohta kõlab väga arusaadavalt.

Need esimesed on “punaprofessorid”, “selartlased”, “geneetilised kommunistid”; tüübid, kellele ei meeldinud klaasist vabadusesammas. Petseri ja Jaanilinna äraandjad. Kõiksugu virisejad, kes ei taha märgata Eesti Vabariigi edusamme.

Viienda kolonniga on asi veelgi selgem; see on teadagi kes.

Jättes freudismi ja lugedes Johannese Ilmutusraamatut, siis võib-olla näeme praegu sellist pilti: Venemaal on sündinud suur tulipunane lohe, seitsme pea ja kümne sarvega, kes seisab vastakuti taevase naisega, keda ehib pärg kaheteistkümnest tähest.

Putin räägib kõigi põrguliste eest.

Homme on suur reede ja pühapäeval ülestõusmispüha, kohane aeg mõelda maailmas toimuvale.

Mõelge. Veidi laiemalt ja sügavamalt.