Andres Arrak: E-raamatutest, lugemusest ja joonistusoskusest
Meil kõigil on kas tagataskus, kotis, kodus laua all või peal midagi, mis võimaldab suhelda rohkem kui miljardi inimesega, hankida informatsiooni või jagada seda. 1520. aastal omanimelise väina avastanud portugallane Fernão de Magalhães on öelnud: „Kirik ütleb, et maa on lame. Aga mina tean, et ta on ümmargune, kuna olen näinud selle varju kuul. Ja ma usun varju rohkem kui kirikut." Jah, tänapäeval nad ütlevad jälle, et maa on lame (ingl - the world is flat). Ja tundub, et pool sajandit hiljem on maailm tõesti jälle lame. Kaasaegsed infovõrgud võimaldavad meil hoomata kogu maailma (ja sealhulgas selle kultuuriväärtusi) reaalajas, valguskiirusel ja enamasti rahata, ilma et need silmapiiri taha kaoksid.
Kas see kõik on jooksjate rivi lühendanud või pikendanud? Eeldada võiks, et (peaaegu) kõigile võrdsete tingimuste loomine peaks olema vahesid ja ebavõrdsust - nii majanduslikku, sotsiaalset kui vaimset - vähendanud. Paradoksaalsel moel aga ei ole. Internetis on võimalik ennast perversset seksuaalpartnerit otsides seebiks keeta, aga on ka võimalik teha sisseastumiskatseid maailma prestiižsematesse ülikoolidesse. See, mis on tõde indiviidide tasandil, on tegelikult tõde ka riikide ja rahvaste tasandil.
Võimaluste olemasolu ei taga nende sihipärast ja tulemuslikku kasutamist. Mis lugemusse puutub, siis on tähtis, kas ja mida loetakse. Kas tahvelarvutitest ja lugeritest loetakse rohkem? Kui jah, siis mida? Andres Kollist (Postimees 14.01.): „Koolivihikusuurune, kladest mitte palju raskem arvuti koos internetiga loob võimaluse minna kuhu tahes, terve raamatukogu põues. Areng on selles suunas, et kui sind pole internetis, siis sind polegi olemas .... ..... Ka pole otseseost harituse ja isiklike raamatute hulga vahel." Just nimelt - kuhu tahes. Lähen ikka Yellowstone'i rahvusparki või Niagara kosele „Tõde ja õigust" või „Fausti" lugema. Cool! Palju lahedam kui vanaisa tammepuust kirjutuslaua taga?
Tegelikult lasi džinni pudelist välja kultuuriminister (Postimees 09.01.): „Riik hakkab toetama e-raamatuid, kuid kui kirjanik ja kirjastaja soovivad raamatut ka paberkujul näha, siis peavad nad selleks ise raha leidma. /.../Kui teos on väärt võimalikult paljudele inimestele kättesaadavaks muutmist, siis tänapäeval on selleks olemas kaasaegsed tehnoloogilised vahendid. Selleks ei pea tingimata puid maha raiuma." Kes ütleb, milline teos on väärt? Seda enam, et sõnad „kaasaegne" ja „tehnoloogia" kõlavad popilt ja noortepäraselt. Kusjuures: väärtteos ei lähe kohe kindlasti „võimalikult paljudele inimestele" peale.
Muidugi on võimalik tänapäeval digitaliseerida ja kodust lahkumata kättesaadavaks teha kogu maailma kunsti- ja kultuurivaramu. Küll ei saa ma aru, miks selles kontekstis eraldati suur summa Kumu ehitamiseks. Kogu muuseumi sisu oleks mahtunud sellesama hoone fuajeesse paigutatud lameekraanidele. ERMi projekteerimine ja ehitamine (Tõnis Lukas, palun andeks) tuleks koheselt peatada. Eesti etnograafilist pärandit võiks eksponeerida hologrammina Tartus raekoja platsile püstitatud kioskis. Ei kodune koolilaps ega välisturist peaks kulutama kingataldu pärapõrgus asuvale Raadile vantsimiseks. Ning kapa või puuslusika saab igaüks endale 3D-printerist lasta raha eest suveniirina välja trükkida.
Miskipärast on aga ikka nii, et inimesed reisivad nii Pariisi kui Peterburgi. Repini „burlakke" või Leonardo da Vinci Mona Lisat võib loomulikult nautida pargipingil iPadi kõrglahutusega ekraanilt. Miskipärast kulutavad inimesed siiski palju raha ja aega, et Louvre'i või Talvepaleesse reisida. Piki lugematuid koridore, seinad täis ajastukohaseid kunstiteoseid. Oma eesmärgile lähenedes valmistud vaimselt veetma kasvõi tunde just selle pildi eest seistes. Hiireklikk arvutiekraanil ei paku murdosagi sellest tundest. Kas pornopiltide vaatamine asendab reaalset seksi?
Vahemärkus. Üks IT-guru väitis hiljutises esinemises, et umbes kahekümne aasta pärast inimesed enam (füüsiliselt) ei seksi. See tähendab, seksivad küll, aga .... on mingi aparaat. Paned selle endale külge ja siis võid seksida, kellega iganes: alates Nicole Kidmanist kuni Sandra Bullockini. Minu küsimusele, kas mingil hetkel ei või kõigest sellest pohmell tekkida, sain vastuse: sinul ja minul (keskealistel) jah, aga nooremad ei teagi, et kunagi oli ka teistmoodi.
Muidugi, samal ajal Kollist nendib: „Tuleviku ühiskonna kõrgkiht, vaimne aadelkond ei saa niipea kujuneda ilma raamatute lugemiseta. Vähemalt ilma selleta, et paljud leheküljed tuleb visalt läbi närida ja mitu korda üle lugeda." Ja jumal tänatud. Lametelekad ja arvutid ei asenda kodust raamaturiiulit. Mihkel Mutt assisteerib (Postimees, 15.01): „Ka pole otseseost harituse ja isiklike raamatute hulga vahel ..... Ometi on üks tark öelnud, et raamaturiiul on mälutapeet. Raamatuselgade uurimine ergutab kujutlust pööraselt." Eriti hea olevat seda teha sõbra pool külas viibides, selmet tema kõvakettal tuhnida.
Tegin ühes eesti suurimas gümnaasiumis esinedes kord katse. Võimlasse oli kokku aetud kogu gümnaasium, kõik viis paralleelklassi. Ruumis umbkaudu kolmsada noort. Kusjuures on oluline, et tegemist on täiesti tavalise magalarajooni kooliga. Nende laste vanemad ei ole kindlasti mitte üle keskmise targad ega üle keskmise rikkad. Olles eelnevalt noortele maalinud pilti eesti haridusmaastikust ja nende tulevikuväljavaadetest, esitasin neile järgnevalt kaks küsimust. Esimene küsimus kõlas - kellel ei ole kodus lametelekat. Tõusis umbes 25-30 kätt (kolmesajast). Minu teine küsimus oli, kellel on kodus maast laeni raamaturiiul (aususe huvides - paljudes teistes koolides on suhe olnud tunduvalt parem). Käsi oli umbes sama palju. Tõsi ta on, täis raamaturiiul maksab ka tunduvalt rohkem kui lametelekas. Eks perede väärtushinnangute kohta ütleb see mõndagi. Ja viimased kujunevad teatavasti imikueas. Mitte, et hiljem ei saaks pätiks minna.
Langi ja Kollisti arvates asendab tahvelarvuti ja luger raamaturiiulit ja teeb kirjanduse kättesaadavaks ka tagasihoidlikuma sissetulekuga perele. Kas ikka teeb? Veelkord, tähtis ei ole mitte pelgalt, kas loetakse, vaid eelkõige, mida loetakse. Põhimõtteliselt ei saa nõustuda nendega, kes väidavad, et ka netipõlvkond ju loeb, lihtsalt erinevaid asju. Kindlasti loeb erinevaid. Viivi Luik (Postimees 20.01): „Tsiteerin siin Marcus Hildebrandti: „... kas mina õpetajana pean tähelepanuvõime vähendamist veel võimendama? Kas ma tõesti peaksin toetama materjale ja meetodeid, mis on loodud inimestele, kelle motivatsioon kohe kahaneb, kui sisu ei ole lühike ja pealiskaudne ehk kui pole tegemist kolmeminutilise videoga." " Kas progress on ikka alati progress? Kui jah, siis mis mõttes?
Selles asi ongi. Arvutiekraanilt paarirealiste plinkivate ja värvi vahetavate lõigukeste lugemist ei saa lugemuseks pidada. Kolm lehekülge loodus- või karakterikirjeldust tapab samal ajal noore lugeja igavusest. Gilgameši eepost, rääkimata Iliasest või Odüsseiast või Cervantesest, loetakse mitte originaalis vaid lühikoomiksina (kui üldse). Geomeetrilises progressioonis kasvavatel (tõsielu)seriaalidel peab ju nautijaskonda olema, kuskilt peavad nad tulema. Üks asi on keskendumis-ja sisseelamisvõime. Teine asi on sõnavara. Kes pole lugenud „Kolme musketäri" kõiki osi, ei saa kunagi teada, millises keeles rääkisid prantsuse kuningad oma armukestega. Kes pole lugenud sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt", sel ei teki ajaloo- ja geograafiatunnetust. Kes pole lugenud „Hüljatuid" lähebki kinno vaid poriseid emotsioone koguma.
Ja kui pole SÕNU, siis ei saa olla ju ka MÕTTEID. Viivi Luik: alati on enne mõte ja siis tegu. Mitte, et viimane ilma esimeseta võimalik ei oleks. Iseasi on tagajärjed: enne tegu ja siis vangla.
Ei ole suur üllatus, et suur osa Tartu Ülikooli astunutest on tegelikult (funktsionaalselt) kirjaoskamatud. Nad küll tunnevad tähti, aga nad ei saa aru. Ja see ei ole ainult Eesti probleem. Rootsis, mida Kollistile ilmselt meeldiks Taani ja Norra kõrval eeskujuks tuua, ei saa tudengid eksami küsimustest aru ega oska kirjutada (va mina vormis lühiheiastused) - Delfi 23.01. Kooli kohustuslik kirjandus sisaldab Jules Verne'i asemel „Harry Potterit" ja „Videvikku". Hea seegi, fantaasiakirjandus pakub ilmselt piisavalt laia sõnavara. Ent ajaloo- ja kultuuritunnetusele see siiski kuigi palju kaasa ei aita.
Lõpukirjandi kirjutamise ruumi on ilmunud õigekeelsussõnastikud, nagu ka toit ja jook. Viimast saab mõista, ehk ongi enamik suhkruhaiged ja ei püsi söömata-joomata kaks tundi elus. Aga sõnaraamat? Minu isiklik kogemus kümnendatele klassidele õpetades on kirjas Sirbis (5. mai 2011 „Kle ... mis homseks on" tupsununnu666@gmail.com*").
Just selles stiilis kirjutavad digipõlvkonna inimesed ka oma CV-sid ja töösaamise avaldusi. Meetrite kaupa maailma kultuurkirjandust lugemata ei teki ka oskust CV-d kirjutada. Hiljutised Delfi lood tõestasid, et isegi kõrgharitud filosoofid ja kirjandusmagistrid võivad jääda jänni oma olemasolu põhjenduse defineerimisel. Rääkimata selgitamisest, kellena nad tahaksid töötada.
Paralleeli tooksin kunsti vallast. Kunstnike laua all üles kasvanuna julgen antud teemal sõna võtta. Hiljutisel Tartu ettevõtlik naiste üritusel oli mul võimalus diskuteerida kunstimaestro Jüri Arrakuga. Jutuks tuli klassikalise (näiteks Pallase kunstikoolkond) ja kaasaegse kunsti vahekord. Arraku väitel eeldab igasugune kunstivool elementaarset joonistamisoskust. Kusjuures joonistamine ei ole lihtsalt iPadi ekraanil sõrmede liigutamine. Joonistamine eeldab aju, käe ja fantaasia koordineeritud koostööd. Ilma tõsise joonistamisoskuseta ei ole võimalik olla „kaasaegne". Picassol eelnesid abstraktsionismile nii sinine kui punane periood, kus inimesed on äratuntavad. Ka Arraku sürrealistlikel maalidel on inimese varbad ikka inimvarvaste moodi.
Paraku tundub, et tänastes kunstikoolides joonistusoskusele suurt rõhku ei panda. Võib olla seda seal isegi õpetatakse, aga kas ka õpitakse? Kusjuures kõige raskem on joonistada inimkeha. Tean, et „vanasti" käisid kunstikooli õpilased anatoomikumis luukeresid üles joonistamas. Anatoomiaõpik oli iga kunstitudengi kohustuslik aksessuaar. Viimased ülevaatenäitused jätavad pahatihti mulje, et suur osa pilte on parimal juhul purjus peaga tehtud. Et kui joonistada ei oska, siis situn purki või rüvetan Eesti lippu. Igasugu häppeningid, installatsioonid ja perfomance'id on viimas kujutava kunsti kergekaalulise elamus- või adrenaliinitööstuse (sõna „kunst" ei tahaks siinkohal kasutada) valdkonda.
Junni purgis imetlemiseks (loomulikult mitte ka „loomiseks") ei ole tõesti vaja tunda erinevate kunstivoolude ajalugu Vana-Egiptusest või Sumerist alates. Nii nagu ka arvutiekraanilt plinkivate lõigukeste lugemiseks. Aga devalvatsioon on see niikuinii. Keegi tegelikult ju ei kahtle Raoul Kurvitza (eesti k - Raul Kurvits), Raul Meele või Jaan Toomiku joonistamisoskuses. Mis sunnib neid siis odavat populaarsust võitma? Mingit sorti rahuldamatus ehk? Ma ei ole kohanud, et Mihkel Mutt oleks hakanud koomikseid või „Õnne 13" kirjutama. Kivirähu „Kaka ja kevad" muidugi on libastumine (mitte niivõrd sisu kui logo mõttes). Milleks ei saa muuseas lugeda Mihkel Raua „Musta pori näkku" (omavahel: mina ei suutnud üle 50 lehekülje lugeda). Viimane on vähemalt aus „porno" nii nagu ka „Viiskümmend halli varjundit". Ma saaksin aru, kui me püüaksime kõrgkultuuri „kaka" kujul massidesse viia. Aga ma kahtlen selle tegevuse eesmärgistatuses ja viljakuses. Kas me mitte ei püüa teeselda asendustegevust: aga ma ju lugesin, aga ma ju joonistasin, aga ma ju kakasin jne.
Kui enesepetmisega tegeleb vaba inimene vabal maal oma isiklikus kodus sügaval metsalaanes, siis seda suudaksin ma tolereerida. Aga kui sama asjaga tegeleb kultuuriminister või haridus- ja teadusminister (ministeerium), siis mitte. Lõpukirjandite teemad pole juba aastaid eeldanud ilukirjanduse lugemust. No ja ega noori selleks ei saa ka sundida, kasvõi püssi ähvardusel (minu isiklik kogemus). Netist laetav lühike sisukokkuvõte võimaldab olemuselt laisal inimesel elus püsida. Digiajastu võimaldab ju selle kokkuvõtte laadida ka oma käekella meenutavasse i'podi (millele elukauge humanitaarist eksaminaator niikuinii pihta ei saa). Iseküsimus on kirjandusõpetajate suutmatus/soovimatus tegelikku lugemust kontrollida. Üldised arutelud klassis teemal „mis emotsioone see teos teis tekitas?", ei sunni end pingutama. Tekitas ikka, miks ei tekitanud, ikka kohe kilode kaupa tekitas ......!
Lõpukirjandite teemad on kaugenenud ilukirjandusest valguskiirusel. Mis on tõendiks, et haridusametnikud on käed üles tõstnud, et mitte öelda, puhtaks pesnud. Põrgupõhja uue vanapagana õndsaks saamise asemel arutletakse teemadel „tahan ohutult liigelda" ning „mina ja feisbuk". Stiilis, et kui ma pole eluaeg voodihaige olnud, ju ma siis suudan kolm seostatud lauset ristmiku ületamise kohta kirja panna. Ega ei peagi Homerosest kirjutama. Aga miks mitte „Kärbeste jumalast", „Kuristik rukkist", „Sinuhest", Knut Hamsuni „Näljast". Minu pärast kasvõi Jens Lapiduse „Kiirest rahast". „Dorian Gray portreest" rääkimata. Tõsi, ka mina-ja-feisbuk võimaldaks kõrgfilosoofilist arutelu. Seda aga vaid tingimusel, et „joonistamisoskus" on olemas. Vastasel juhul jääb kogu arutelu sisutühjaks sõnamulinaks „purgis".
Kui ma oleksin Kivisildnik, siis ma ütleksin - Eesti haridussüsteem toodabki sotsiaalse kallakuga elujõuetut mörisevat biomassi (vt seesama Sirp). Kuna ma ei ole, siis ma jään veidi vaoshoitumaks. Esiteks: kas kultuuriministri algatus raamatukogud kaotada ikka aitab kaasa üldise kultuurituse kasvule? Julgen kahelda. Lisaks mõtisklen: emakeele- kirjanduse eksam on lähenemas. Ja minu enda peres selleks valmistuv noorsand olemas. Huvitav, kas mingites HTMi kabinettides juba käib sisemine konkurss teemal: kes suudab kõige sisutuma kirjandi (essee?) pealkirja välja mõelda. „Mina ja feisbuk" on juba hõivatud. Aga on ju veel vaba „Mina ja Twitter", „Mina ja Linkedin", Mina ja Twoo" jne. No ja kui muud üle ei jää, siis „Mina kui mittelugenu, aga muidu igatpidi tähtis ja miljonit väärt (ei tea küll, mille eest?) tegelane", või et „Makske mulle kohe hästi palju pappi mitte millegi oskamise eest".
Viivi Luik: „Heinz, teades netiühenduse kättesaadavust Eestis, ütles häbelikult, kuid ka mitte ilma teatava rahvusliku uhkuseta: «Tead sa, meie Šveitsis mõtleme oma lehmade peale, sest lehmad on meie vundament. Me kardame, et liiga tihedad interneti levialad pole lehmadele head. Parem karta kui kahetseda!»" Muuseas: Šveits on aastaid olnud maailma kõige konkurentsivõimelisem riik.
PS (M. Mutilt eeskuju J): Tegelik põhjus, miks noorte haridusvalikutes igasugused „loogiad" ehk siis pehmed erialad nii populaarsed on, peitub matemaatikas. Õigemini selle pelgamises. Kusjuures see on paljudele üllatuseks seotud lugemusega. Keskmine eesti (ja mitte ainult) laps hakkab matemaatikat pelgama kuskil viiendas klassis (minu enda kodus selline olemas, küll mitte matemaatikat pelgav). Sealt alates muutuvad ülesande kirjeldused veidi pikemaks. Nüüd tuleb suuta viis lauset mõttega läbi lugeda ja viienda lause juures ikka veel mäletada, mida esimeses öeldi. Aga kuna see neti- ja Ipadi põlvkond pole mitte kunagi lugenud midagi, mis oleks pikem kui viis rida ja mis ei plingi ega vaheta värvi, siis olemegi probleemi ees.
Tegelik pauk tuleb umbes kahekümne aasta pärast. Siis on tänased koolilõpetajad oma võimete tipus ehk kuskil neljakümnendate keskel. Ja need müügi- ning PR-mehed pole siis võimelised haldama ja korras hoidma neid tehnoloogiaid, mida me ei suuda täna veel ettegi kujutada. Haldavad ja korras hoiavad natuke teise silmakaare ja nahavärviga inimesed .
