Andres Herkel : Klanniimperialism ja karistamatus Kaukaasias
Eelmisel nädalal äratas mu tähelepanu üks intervjuu, mille andis Tšetšeenia iseseisvuslaste portaali Itškeeria toimetaja ning tšetšeenide esindaja Prantusmaal Musa Taipov (vt. siit: http://ichkeria.info/content/view/7762/1/). Taipov ütleb, et tema andmetel ei ela Tšetšeenia nukupresident Ramzan Kadõrov sügist üle, sest ta kõrvaldatakse. Kadõrov on oma kasimata suu ja tegudega muutunud Venemaale koormaks ja nüüd otsitakse uut käilakuju. Taipov lubab lähemal ajal Venemaa salaplaanide kohta täpsema info anda.
Ma ei arutaks selle üle, kas see avaldus on provokatiivne või mida tahab Itškeeria portaali toimetaja oma õhku visatud ennustusega saavutada. Probleem, millele Taipov osutab, ei ole väljamõeldis. Tšetšeenias saavutatud näilise rahu taustal on seadusetus ja karistamatus nüüd levinud kogu Põhja-Kaukaasias. Kadõrovi mitmed väljaütlemised on liig isegi Venemaa diplomaatiast suurt mitte hooliva juhtkonna jaoks. Mäletan, kui kähku levis juuni lõpus ENPA-l kuluaaridesse Kadõrovi kunagi ajaleheintervjuus pillatud mõttekäik „naisest kui mehe omandist”. Kui sellised fopaad võib Moskva veel andeks anda, siis Kadõrovi äsjane osutus, et rahvuskonfliktid Põhja-Kaukaasias võivad nurjata läheneva Sotši taliolümpia, on Moskva jaoks liig.
Ehkki Tšetšeenias pole akuutset sõda, on uudised terroriaktidest Põhja-Kaukaasia vabariikides igapäevased. Taipovi sõnul käib sõda sisuliselt edasi. Ükski tõsiseltvõetav analüütik ei pea Venemaa poliitikat Põhja-Kaukaasias jätkusuutlikuks. Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko võtab Põhja-Kaukaasias toimuva kokku sõnadega: pettumus, totaalne korruptsioon ja ühiskonna demoderniseerimine.
Nii Kadõrovi kui ka teiste Põhja-Kaukaasia Vabariigi liidrite pukkipanemisel on Moskva järginud väga lihtsat skeemi: „Teie annate meile absoluutse lojaalsuse, aga meie anname võimu teostamiseks vajalikud vahendid ning vabaduse neid kasutada”. Sellega on kohalik võim saanud blanco-veksli
Putin armastab kelkida sellega, et ta on jagu saanud terrorismist ning usinad vasallid Põhja-Kaukaasia vabariikides tagavad „Ühtsele Venemaale” umbes sajaprotsendilise toetuse valimistel. Tegelikult aga puudub igasugune kontroll selle üle, mis neis maades toimub. Õieti pole midagi, mis võiks ohjeldada korruptsiooni ja seadusetust.
Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud viimastel aastatel hulga otsuseid Tšetšeenias kannatanud tsiviilelanike kasuks ja Vene Föderatsiooni vastu, aga Vene kohtusüsteem pole ka väga ilmsete tõendite korral sellest mingeid järeldusi teinud. Kuni inimõiguste rikkujad on kas valitseva klanni või Kremli varjatud kaitse all ja nad tunnevad end karistamatult, ei saa jätkusuutlik olla ka võimude võitlus terrorismi ja ekstremismiga. Suuresti on sellest paatosest kantud ka ENPA viimane raport inimõiguste olukorrast Põhja-Kaukaasias.
Mis aga puudutab jätkuvat radikaliseerumist, siis selle kohta tuli eelmisel nädalal veel üks uudis. Nimelt on pearadikaal, nn. Kaukaasia emiraadi emiir Doku Umarov 1. augustil ameti maha pannud. Asemele astub Aslambek Vadalov. Tšetšeenide euroopalike vaadetega eksiiljuht Ahmed Zakajev on öelnud, et Umarovi lahkumise tingis võitlejate rahulolematus tema brutaalsete meetoditega ja tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaga. Vene analüütik Sergei Markedonov (http://www.politcom.ru/10517.html) seevastu arvab, et Vadalovi puhul on tegemist Umarovi õpilasega, kes on veel brutaalsem ja veel vähem realistlike lahenduste leidmisele orienteeritud.
Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.
