Slavoj Žižek selgitab filmis "Perverdi teejuht ideoloogiasse", kuidas ideoloogial on iha genereeriv olemus, mille mõjule vabatahtlikult andutakse. See on libidoosne energia, mis voolab ka kõige privaatsematesse unelmatesse. Liberaal-kapitalistliku ideoloogia unenäomaailmas sulanduvad sotsiaal-poliitiline ja isiklik tasand: nauding, seks, vabadus, kapital, võim, allumine ja allutamine. Ideoloogilises semiosfääris elamine on inimese vabatahtlik valik, ning kui keegi üritabki meid mõjutada sellest nähtamatust ämblikuvõrgust vabastama või vähemalt ajutöötluse toimemehhanisme läbi nägema, siis kohtab ta tõrksat vastuseisu. Sest ei saa olla kindel, kas väljaspool ideoloogilisi süsteeme elul mingit eesmärgipärasust ongi, kas puruks löödud maailmapildi kildudest üldse uut pilti annabki kokku sobitada.

Inimese enese ajukoore sees töötab tõhus tsensuuriaparaat. Infot filtreeritakse nii, et ainult mustrisse sobivad faktid leiavad heakskiidu, ülejäänu blokeeritakse või töödeldakse süsteemile vastuvõetavaks. Kusjuures ideoloogiast mõjutatud isik või grupp on veendunud, et ainult vastaspool on ideoloogia kammitsais, et tema enda pool on aga tõde, selge pilt ja puhas süda. Ideoloogiline tunnetus on polaarne, üleminekutsoone või pooltoone siin ei tunnistata. Ainus lahendus, kuidas tõmmata keegi ideoloogia mõjuväljast välja, on pakkuda talle asemele veelgi mõjuvõimsamat ideoloogiat.

Žižek toob välja ühe paradoksi, mis muudab vastandlikud ideoloogilised narratiivid omavahel sarnasteks. Ideoloogia on kui Kinderi üllatusmuna, kus isuäratav vorm muudab ihaldatavaks ka seda varjava sisu. Propagandisti käsutuses on hulk pealtnäha täiuslikke, aga seest tühje vorme, mida ta saab omaenese sisuga täita. Beethoveni 9. sümfoonia oli nii Lenini kui Hitleri lemmikhelind, seda kasutas oma tunnuslauluna Rodeesia ultraparempoolne apartheidipoliitika, aga ka mitu vasakpoolset liikumist. Samuti on sellest saanud euroopalikke väärtusi - vabadust, vendlust ja õiglust kuulutav Euroopa Liidu hümn.

Lugeja, kes on siiamaani viitsinud end välja vedada, küsib, et milleks see udune targutus, öelgu ometi, mida öelda tahetakse või peetagu suu. "Haa!" hüüatab autor vastu, "seda oligi vaja tõestada!"

Meie kärsitu igapäevateadvus ei soovi ennast koormata pikkade mõtiskluste ja analüüsidega. Ideoloogia tuleb selles asjas meile kenasti vastu - ta serveerib selgeid ja lihtsustatud lausungeid, hinnanguid ja hoiakuid. Ta annab juhtnööre, kuidas millessegi suhtuda. Tegelikult ei oota me muud, kui kinnitusi omaenese tõdedele. Valimiskampaania ajal tuleb kandidaatidel oma sõnumid pakkida järjest lihtsamasse vormi, et oleks arusaadav ka kõige lihtsameelsemale valijale. Üle-eelmistel USA presidendivalimistel kandis John McCaini sõiduk nime "Straight-Talk Express" - "Otsekohese jutu ekspress". No bullshit, man.

Ideoloogial on kalduvus reaalsust dramatiseerida. Ta allub samadele narratiivireeglitele kui draamakirjandus või stsenaristika - siin on oma protagonistid, kellele kaasa elada ning antagonistid, kellele suunata kogunenud vimm. Möödunud aasta pakkus meile ridamisi reaalseid tegelasi, kes kannavad vastavalt vaatenurgale kas kangelase valget kauboikaabut või kaabaka musta stetsoni. Olgu selleks Edgar Savisaar või Eerik-Niiles Kross, Meelis Pai või Rein Lang, Kaur Kender või Rein Raud - ikka ta kas võitleb ennastsalgavalt ülekaalukate jõududega või sepitseb kurikavalat intriigi.

Aristoteles väidab oma teoses "Luulekunstist", et katarsise kutsub esile kombinatsioon hirmust ja kaastundest. Samade vaataja baasemotsioonide ärakasutamisest räägib ka hollywoodlik stsenaristikateooria, kus aristotellik kaastunne teiseneb lootuseks, hirm aga muteerub mureks kangelase käekäigu pärast. Loomulikult kuulub oskuslik manipuleerimine samastumispõhimõtte ja selle instrumentide - hirmu, mure, viha, lootuse, kaasaelamise ja kaastundega - ka vilunud ideoloogi põhiarsenali.

Pahatihti panustab ideoloogia mõnele põhihirmule, mis on varases lapsepõlves teadvuse kolikambrisse ladestunud. Võtame valimiskampaaniaaegse "Vene kaardi", millele mitu poliitilist jõudu panustasid. Et kui valite seda ja seda jõudu, siis tulevad nemad ja panevad oma korra kehtima...

Mäletan lapsepõlve tundmusi venelastega oma mikrorajoonis: nad kogunevad kampadesse, mäuravad valju häälega ning võivad heast peast kallale tungida. Parem nendega mitte tegemist teha. Nüüd võtame olupildi, mida kirjeldas mulle operaator Mait Mäekivi, kes käis paar aastat tagasi Narvas vabariigi aastapäeva paraadi filmimas. Kohalikud vene pered ootasid, rinnus Georgi lint ja pihus sini-must-valge lipuke, krõbedas pakases, et keegi neile tähelepanu pööraks ning võib-olla isegi ära kuulaks. Meie riigimehed aga höbisevad vaikselt vigases vene keeles ning ilmutavad kärsitust, et pääseda ebamugavast olukorrast banketisaali üksteisel kätt suruma. Iga sammuga signaliseerivad nad, et ei taha vabatahtlikult venelastega suhelda, nad ei mõista nende keelt ja mõtteviisi - nad kardavad venelast. Nagu mina poisikesena kartsin! Seda hirmu ja ebamugavust on oskuslikul lugemisel tajuda ka valimisretoorika taga.

Dramatiseeritud ideoloogia meediumiks on meedia ning järjest rohkem ka sotsiaalmeedia, kus impulsid kanduvad laiali, paljunevad ja paisuvad, moonduvad ning võimenduvad. Normaalsetest kahtlustest saavad sundmõtted, hirmust paranoia, kaasaelamisest hüsteeria. Ilmuvad vandenõuteooriad - miski pole see, millena näib, keegi pole see, kellena ennast esitleb, kõige taga on Rosimannus või sotsiaaldemokraadid, poliitik saab korraldusi otse Moskvast või CIAst, peatoimetaja on vaid käpik kultuuriministri käes, kelle eesmärk on kultuuriajakirjandus muuta partei hääletoruks, president täidab trilateraalse komisjoni käske, mida juhivad teatavasti inimkuju võtnud reptiilid.

Normaalsetele protestidele järgnevad ülereageeringud, Kenderi jõrmi kaadripoliitika ning reljeefsetele väljaütlemistele vastukaaluks viiakse küünlaid kultuuriväljaande trepile, nagu oleks aset leidnud inimohvritega katastroof ning teibitakse enestel suid kinni, nagu valitseks vaikiv ajastu. Teisalt aga kuulutab Jüri-Franciscus Lotman, et kõik kes vana head Sirpi kaitsevad, on etableerunud kultuurimägrad, kes hoiavad oma võimunatukesest kinni. No tere hommikust - professor Raud, kes teostab oma määratut võimu humanitaariinstituudi kantslist või Karl Martin Sinijärv, kes Kirjanike liidus poob ja käseb...

Kui aga hinnata neid melodramaatilisi žeste ideoloogia aspektist, sobitub kõik kenasti mustrisse. Vaatemängude ühiskonnas on juba nii, et kui tahad ennast kuuldavaks teha, pead karjuma ja kui tahad tähelepanu tõmmata, pead ennast põlema panema. Kui poliitika, kaasa arvatud kultuuripoliitika, tahab kõnetada ühiskonna ignorantsemaid tasandeid, peab ta seda tegema vaatemängu dramaatilises vormis. Isegi kõikvõimas ideoloogia on värvilistest signaalidest üleküllastunud stratosfääris vaid üks meelelahutusžanr teiste seas, mis peab küünarnukkidega nügides enesele koha välja võitlema. Seetõttu nõuavadki sõnumite välja hüüdjad ja emotsioonide esilekutsujad reaalset actionit. Ringi tatsab koljatlikud mõõtmed võtnud Ülemiste vanake, vanainimesed vehklevad valgussaablitega linna peaväljakul, miniatuursed kopterid vinnavad poliitilisi plakateid otsesaate akna taha. Tallinna heakorra nimel võtab grupp noori neide tissid paljaks. Üksteist actioniga üle trumbates muutub poliitpropagandistlik sekeldamine sedavõrd jaburaks, et tühistab ideoloogia tõsiseltvõetavuse.

Ka Sirbi kaitsmise ülev üritus muutus ühel hetkel (khm, vabandust kõigi toredate asjaosaliste ees) poliitiliseks farsiks, pronksiöö paroodiaks. Üks läbiproovitud viis inimeste äratamiseks ideoloogia nõidusunest, millest toitub nii anekdoot, karneval kui poliitiline satiir, ongi selle tühjaksammutamine esialgsest sisust, kaalukate tegelaste ja saavutuste esitamine veidras proportsioonis ja vähendavas perspektiivis, tõsiste rituaalide keeramine absurdiks. See on kaunis sarnane peretülide lahendamise praktikaga, kui teineteise süüdistamise surnud ringist saab välja lõigata ainult distantsi tekitamisega enese ja olukorra vahele. Ehk siis huumori abil omaenda ebatäiuslikkuse aktsepteerimisega. Meie poliitikud hoolitsevad enese naeruvääristamise eest sedavõrd oskuslikult, et ühegi kutselise naljahamba talent selleni ei ulatu. Mistõttu on praegusaja ideoloogiliseks trendiks mitte kellegi poolt vaid kõigi vastu olemine.

Ühiskonna ideoloogiline angažeeritus pole ainult negatiivne. See kutsub esile üldist elevust ja loob eesmärke. Valimiskampaania ajal tekkis inimestel hetkekski illusioon, et neist sõltub midagi, nende hääl loeb, et nad saavad oma tahet poliitikas maksma panna. Sirbi skandaal aga pani kultuuritegelasi lahti-, üle- ja ümbermõtestama, kes nad on ja mida nad taotlevad, mis on kultuuri olemus, milline on kultuuriajakirjanduse roll. Korraks on ka ilmavaatelised jõujooned sassis. Vasakpoolne intellektuaal võtab käest kinni konservatiivil, et vastu seista "liberalismi salakavalale anastuspoliitikale". Ultralibertaar Kender aga võtab oma kampa ultravaskpoolse noorte mõtlejate pundi. Selline marginaalväljaanne nagu Sirp ujub korrakski välja oma kopitanud vaikelust, temast saab absolutely fabulous object - absoluutselt vaimustav nähtus - ühiskonna kroonijuveel, mida eri jõud püüavad enda poole sikutada. Sel reedel, kui ilmus Kenderi üürikese valitsusaja ainuke number, kuulsin ma juhuslikult Tallinn-Riia lennukis pealt vestlust, kus üks pärlmutterküüntega müüginaine teatas uhkelt sõbrannale, et "täna ma ostsin oma elu esimese Sirbi". Seda polegi nii vähe.