Tahaks karjuda. Isegi kui Mõisal on õigus, ei saa tal ju ometi õigus olla! Liiga kale ja vale tundub see perspektiiv, et on üks metropol, mida ümbritseb džungel, täis ahervaremeid ja poolahve.

Kõik, kes on tulnud ülerahvastatud lõunast või ülekultiveeritud läänest või äralagastatud idast, teavad rääkida, milline luksus on meie inimjäljeta metsad ja rabad, sinine taevas pea kohal, kus sul on ruumi ja aega ja neli aastaaega. Kus suurim õhusaaste on osoon. Vilsandil tehtud analüüs näitab, et Saksamaa ja Poola suunalt tuleb mitu korda rohkem heitmeid kui Mandri-Eestist.

Kui tahad elada Tallinnas, maksad kümne aasta kogu palga ainuüksi selle eest, et olla lähedal. Kui tahad aknast näha midagi dekoratiivsemat kui autode ilukilbid ja möödujate raseerimata jalad, siis maksad veel aastajagu palka otsa. Kui tahad vabas õhus hommikukohvi rüübata, läheb veel paari aasta sissetulek. Maal sa lihtsalt astud uksest välja, ilma igasuguse hüpoteegi ja intressita.

Linnas on sul ummikud, tiheliolek, stress, mõõtmatud hüpermarketid ja pidev kiire. Maal on sul aega iseenesega seltsida, konkreetsed füüsilised tööd ning väikesed külapoed, täis ainult vajalikke kaupu. Higilehas spordisaalis rassimise asemel on sul privileeg palja tagumikuga sukelduda värskelt lõhnavasse rabajärve. Stress hajub, saad oma keskkonnaga üheks. Kasvatad maasikaid, püüad kala, korjad seeni ning kui talv käes on, vajutad puutumatusse lumme suusarajad ette. Laps saab avastada maailma igasse ilmakaarde lible lible haaval, konn konna järel, ilma hirmuta, et selga pöörates mõni joobes sõidukijuht ta puruks muljub.

Kummikud ja dressipüksid

Sa ei pea tohutult investeerima välimusse: kummikud ja kottis dressipüksid on täiesti aktseptaabel outfit. Muidugi, linnainimesele on maalkäik pigem stiilipidu, nauding sellest, et saab kalossid jalga ajada ning käed küünarnukkideni niiskesse mulda torgata — viisakas maainimene lööb ennast isegi põllule minnes üles.

Vingats piriseb, et maal on satikad, kes poevad naha alla ja hammustavad. Aga linnas luusivad psühhopaadid, kes kipuvad kurikaga surnuks nüpeldama. Tõsi, maal võib pikapeale minna igavaks. Aga kes ütleb, et elu peab kogu aeg huvitav olema? Norra filosoof Lars Svendsen täheldab, et suur osa inimkonna väärtuslikest mõtetest ja kasulikest leiutistest on võrsunud igavusest. Üksluisus ajab teinekord jooma, aga jooma panevad ka masendus, võõrandumine ja üksildus, mis on suuremalt jaolt linnarahva hädad.

Hellikud kurdavad, et maal puudub elamise mugavus — voodi asemel on saelaudadest lavats, kööki ehib solgipang ning kuivkäimlas on nii pildis kui ka aroomis esitatud terve seedimise ajalugu. Aga kuulge, aastatuhandeid on esivanemad asju ajanud ilma integreeritava köögi ja vesiklosetita. Tänapäeva tehnilised lahendused lubavad moodsa kodu hüved aga tuua sisse ükskõik kuhu. Integreeritava köögi saad naaberküla kuldsete kätega FIE-lt soodsamalt kui mõnest Suur-Tallinna edevast salongist.

Aga miks siis demograafiline kriis eriliselt just maakohti räsib? Miks maaelu noorest verest tühjaks voolab ning kapital metropolist jalga välja ei tõsta? Miks maa muutub järjest rohkem elukeskkonnast turismiobjektiks? Pole vaja olla teadmamees, et need välja öelda — eneseteostuse piiratus, kultuurilise mitmekesisuse puudumine ja kitsas suhtlusvõrgustik.

Küsimus pole ainult põllunduse ja loomapidamise perspektiivikuses. Iseseisvat elu alustavad maakoolide abituriendid ei kavatse isade ametit ja elulaadi üle võtta, nagu veel paar inimpõlve tagasi. Nad tahavad alustuseks kehtestada end sotsiaalse subjektina, ise oma elu korraldada, ametit valida ja karjääri kujundada. Kui esimestest ustest on läbi rammitud ning maha rahunetud, tahakski ehk mõni tagasi pöörduda, kui vaid oleks, kuhu pöörduda. Sest enamasti ei leita väikses kodukohas valitud erialale rakendust või rajatud ettevõttele tellimusi. Elu kulgeb kusagil mujal. Tekib suletud ring — et maal elu edendada, oleks vaja toimekaid noori inimesi, aga nood ei tule tagasi, sest elu maal ei edene. Ka mind sunnib linna- ja maakodu vahel pendeldama erialaline töö, millele kaugel Setumaa otsas vaevalt täisrakendust leiaks. Kui Koidula piiripunktis avati suur tollijaam transiitrongidele, siis kohalik rahvas leidis rakendust minimaalselt, peamiselt abitööjõuna, kõik nõudlikumad erialad tuli mehitada linnadest toodud spetsialistidega.

On tuntud tõde, et ettevõtlus tuleb sinna, kus seda juba ees on. Tegelikult eksisteerib rida ääremaade elu edendamiseks rajatud eurofonde, kus raha on purkides marineerimas. Kui oleks vaid nutikaid initsiaatoreid, kes oskaks koputada õigetele ustele. Kes oskaks kirjutada ja hallata suuri projekte. Rootsi suurim ja tuntuim filmitaristu kompleks Film i Väst rajati just nimelt eurofondide toega Trollhättani väikelinna. Nüüd käivad seal Trollywoodis nimetatud stuudiotes filmimas Lars von Trier ja mitmed teised Euroopa kinoässad. Võtab kadedaks… Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali. Selle asemel et hirmkallist sisekaitseakadeemiat poolvägisi Ida-Virumaale istutada, oleks poliitiliselt märksa mõistlikum sinnapoole hoopis majanduslikke investeeringuid suunata.

Kultuurilised ootused

Tegelikult ei pea inimese elukoht asuma lähestikku tema töökohaga. Järjest enam on ameteid, kus töö tegemine ei tähenda tööl käimist, milles moodsad kommunikatsioonivahendid võimaldavad tööd koju kaasa võtta. Ükskõik kus sa ka ei elaks, paikneb mõni suurem linn ikka pooleteist sõidutunni kaugusel. Terve Eesti pole pindalalt palju suurem kui mõni valglinnastunud maailma metropol.

Kultuuriliste ootustega on selline lugu, et monokultuursus pärsib. Isegi kui sa oled suur pärimusmuusika entusiast, siis hakkab päevast päeva kostev leelotamine ikka lõpuks ajudele. Jaanipäeva rahvalik tümakas on tore küll, aga vahetevahel tahaks midagi teistsugust, midagi nõudlikku, midagi kõnekat. Muidugi sõber internet on see, mis toob kogu maailma filmivaramu koju kätte, vajaduse korral ka raamatud, loengud, kontserdid. Elava esitusega on nõksa keerulisem, aga mitte lootusetu — riigiteatreid on pooltes suuremates linnades, samuti kontserdisaale. Suviti aga ronib teater maamehele tuppa, kuseb tema kappa.

Suhtlusvõrgustikuga on vahest kõige keerulisem. Ükskõik kui toredad su naabrid ka poleks, ei jõua sa lõputult otsida madalamaid ühisnimetajaid, vormida tühikäigul ühtesid samu lauseid kehvast ilmast, kõrgetest hindadest, vastikust valitsusest või keerutada poe taga külaklatši. Et tunda end elus olevana, on aeg-ajalt tarvis ennast intellektuaalselt ja emotsionaalselt laadida: leida ja pakkuda inspiratsiooni, omandada uusi fakte ja kogemusi, nautida mõttekäike ja visata vaimukusi.

Isegi suhteliselt eraklik inimene vajab lähistele mõnda samamoodi maailma tunnetavat mõttekaaslast. Sõpruskonna moodustumiseks on aga tarvis kriitilist massi sarnase taustaga inimesi, lisaks väljaskäigu- ja suhtluskohti ja ühesuguse habitus’ega inimeste eluareaale (nt Kalamaja, Uus Maailm, aga ka Tiskre ja Kakumäe). Muidugi tulevad ositi appi moodsad suhtlusvõrgustikud, aga päriselt ei asenda need elusat suhtlust. Võib olla aitaks omamoodi kommuunistumine, väikesed kollektiivsed exodus’ed, kus sõpruskonnad kolivad kambakesi linnadest eemale? Või on see liiga eluvõõras mõte? Aga tegelikult — et olla maakas, ei pea aasta läbi maal elama. Praegusajal pole midagi imelikku ka selles, kui inimene elab mitmes kohas korraga.

Jüri Mõis mainib oma intervjuus, et Võru linna on sama kallis üleval pidada kui Kreekat. 1,3-miljonilise elanikkonnaga riiki ongi kallis üleval pidada. Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid. Hoidma alles väikeseid koole, toetama põllumehi, investeerima väikelinnadesse, viima elu tagasi sinna, kust on see tulnud — taludesse, põldudele, karjamaadele, suitsusaunadesse ja moosikeldritesse. Isegi siis, kui see meile praktilist tulu ei anna.

Andres Maimik, filmirežissöör