Andres Maimik Foto: TERJE LEPP

Need kaks filmi portreteerivad vana-Euroopat, selle ajalugu ja alateadvust kahel erineval moel, aga omavad ühist kontseptuaalset tuuma. See on inimese vahekord jumalaga.

Mõlema filmi keskmes on karismaatiline isiksus. “Kohutava ilu” peategelane on blaseerunud kultuuriajakirjanik, kõike näinud ja kõike teinud elukapten Jep, keda iseloomustaksid Hunter S. Thompsoni sõnad: “Seal ta läheb. Üks jumala enda prototüüpidest, mida kunagi ei ole antud masstootmisse. Liiga imelik, et ellu jääda, liiga haruldane, et välja surra.” Jep laugleb metsikult katusepeolt kunstibiennaali defileele, glamuurselt matuselt kristlikule piknikule. Vana dekadent tunneb kõiki, kombineerib ja intrigeerib, valdab slängi ja tunneb koode.

Ometi kiusab teda valuline äratundmine “mis selle kõige mõte on”. Nähes, kuidas tema põlvkond lakkab tasapisi funktsioneerimast ja olemine pudeneb sõrmede vahelt, on siin üldse midagi epitaafile raiuda? Midagi, mis vastaks Pablo Neruda maksiimile “tunnistan, et olen elanud”? Või ongi ta hõljukolend, kes hulbib Rooma majesteetlike kulisside vahel, kuni pidu hajub hommikusse ning kojamehe luud pühib kokku viimased tähesaju-riismed. Jepi korraldatud pidudel tantsitakse Rooma linna kõige lahedamaid rong-tantse, aga need rongid ei jõua kunagi ühtegi sihtjaama. Jep on küll ihaldatuim poissmees, aga kas kellegi poolt ka päriselt armastatud? Näitleja Toni Servillo nägu on seltskondlikku valvenaeratust täis, aga silmad jäävad igas olukorras kurvaks.

“Kohutava ilu” kangelane on iseenese jumal, kes hakkab taga otsima enese loojat, kellele ennast allutada, saades vastutasuks meelerahu. Aga nõudmiseni saadetud telegrammid jäävad vastuseta. Kui Jumal pole just surnud, siis kodus pole teda pikemat aega viibinud. Jep pöördub elu põhiküsimusega kõrge kirikumehe poole, aga vastuseks saab vaid kulinaariaretsepte. Ta otsib vastust muldvanalt pühakult Marialt, aga temalt pudeneb vaid arusaamatuid höbinaid. Kunst ei lunasta ammu kedagi, siin valitsevad samad võimumängud ja eneseupitamine mis igal pool mujalgi. Ta proovib lähedust leida armusuhetest, aga kohtab vaid neuroose ja meeleheidet. Ta pöördub vana sõbra mustkunstniku poole, kes valmistub kaelkirjakut ära kaotama, ning pakub ennastki katsejäneseks. Talle aga tehakse selgeks, et imet ei tasu oodata, kõik on vaid silmamoondus. Lõpuks jäävad vaid mälestused kui “päris” olemise ainus puhas ekvivalent.

Erinevalt “Kohutava ilu” Jepist on “Michael Kohlhaasi” peategelane sunnitud elu veetma maailmas, kus on liiga palju jumalat. Film tugineb Heinrich von Kleisti jutustusele, mis omakorda on inspiratsiooni leidnud hilisel keskajal elanud saksimaa hobuseparisnikust Hans Kohlhaasist. Mads Mikkelseni suurejooneliselt kehastatud Michael on hobusekasvataja, kellelt võetakse naabruses resideeruva hertsogi poolt läbisõidumaksu katteks ära kaks hobust. Kui Michael avastab, et tema hobused on hertsogi käes alatoidetud ning tagatipuks sandistatakse ka tema teener ning kohtust mehel abi pole loota, saab tal mõõt täis ja ta võtab õigluse jaluleseadmise enda hooleks. Ta on valmis minema lõpuni, ükskõik mis see ka maksma ei läheks.

Üksik inimene on määratud olema passiivne objekt kõrgemate jõudude meelevallas, lohutuseks kiriku pakutav perspektiiv, et heaolu ja lunastus saabuvad surmajärgses elus. Jumal seab paika inimeste positsioone ja saatusi, mõistetamatu ja ebaõiglane on mõistetamatu ja ebaõiglane ainult inimlikust perspektiivist, jumaliku tarkuse tasandil on kõigel oma eesmärk. Kui sa lubad enesele õigust avalikult kahelda, võid lõpetada ketserina tuleriidal. Kui sa kavatsed protestida ebaõigluse vastu, võid saada mässajana rattale tõmmatud.

Ometi hakkab peategelane võitlema sedasorti absoluutse eestkoste vastu. Isiklik moraal käib enne seisuslikku ja jumalikku hierarhiat, isegi siis, kui see lööb süsteemi tasakaalust välja. Romantismiajal kultusfiguuriks tõusnud Michael Kohlhaasi võib pidada nii romantiliseks vabadusvõitlejaks kui kodanliku revolutsiooni käilafiguuriks, aga ka protofašistiks, kes fanaatilise õiglusjanu nimel on valmis ka süüta inimesi hävingusse tõmbama. Martin Lutherit meenutav Denis Lavanti kehastatud usumees tuletab Kohlhaasile meelde, et kohtumõistja rolli astudes ületab Michael talle antud volitusi, et ühe õigus võib olla teise ülekohus, et ka kõige puhtamate motiividega vägivald toodab tegelikult hävingut juurde.

Kahe filmi stilistika täiendab teineteist. “Kohutava ilu” pildikeel on inspireeritud kahe aastatuhande vanusest Rooma linnast, selle ajaloolisest ja esteetilisest ülekoormatusest. Rahutu kaamera muudkui pikeerib raidkujude ja võlvide, grotesksete karakterite ja pitoresksete tegevuspaikade vahel nagu ablas nautleja, kes tahab kõike korraga sisse vohmida. Ühel hetkel tekib küllastus bakhantlikust voogamisest, koos peategelasega kasvab igatsus millegi karske ja staatilise järele. Kui otsida vastet kunstiajaloo vallast, siis võiks seda esteetikat võrrelda itaalia maneristliku koolkonnaga. Manerismis on renessansiaegse harmoonia asemele ilmunud rahutu kahtlus, jumala kohalolu iseenesestmõistetavus on asendunud igatsusega temaga kokkukuulumise järele või ärevusega tema puudumise pärast. Renessansiaegsed kuldlõikelised kompositsioonid moonduvad rahututeks rägastikeks, figuurid venivad välja, Kristus väändub kannatustest känkrasse, andmata kinnitust, kas kannatuse taga on kõikelunastav lubadus.

“Kohlhaasi” pilt on aga vanamoodne, askeetlik ja aher. Koloriit on kahkjas, raagus, hallikaspruun. Nõmmedel puhub katkematu tuul, mille eest ei paku kaitset ka rõsked müürid, nagu röövelaadli omavoli eest ei kaitse korrumpeerunud munitsipaalvõim. Poodud või lõhki käristatud võib saada ilma mis tahes põhjuseta. Varjud on teravad, emotsioonid jäävad hingesügavusse luku taha. Kui “Kohutava ilu” protagonist lobiseb vahetpidamata, siis Michael Kohlhaas ei kuluta ühtegi ülearust sõna, Jep on elegantne igas žestis, Kohlhaas aga raske ja kandiline, Jep mängib melodramaatiliselt välja iga oma kapriisi, Kohlhaas vallandab kinnipeetud tunded alles saatuslikul hetkel filmi finaalis. Kui “Kohutavat ilu” täidavad fellinilikult mahlased tüpaažid, siis Kohlhaasi ümbritsevad keskaegsed kirvenäod, näost mustad talupojad või ebamaiste näojoontega aristokraadid, vaiksed ja salakavalad.

Loodetavasti ei lämmata kinoavalikkust haaranud nümfomaania-erutus “Michael Kohlhaasi” võimalusi suurel ekraanil. “Kohutav ilu” on õnneks oma lilled ja diplomid kätte saanud.