Andres Maimik: Moderaadid ahju!

“Ekstremismi suurim eelis on see, et ta paneb sind tundma ennast hästi, varustades sind vaenlastega. Vaenlased on suurepärane võimalus teeselda, et kõik halvad asjad maailmas tulevad neist ja kogu maailma headus on sinus eneses. Kas pole külgetõmbav?” sõnastab briti koomik John Cleese äärmusluse olemuse.

Need sõnad on eriti aktuaalsed pagulasküsimusest võrsunud ksenofoobia laineharjal. “Liberast”, “murjan”, “kõnts”, “natsisiga”, “värdjas”, “metslane”, “rassist”, “pede”, “sabarakk”, “äraandja”, “mahamüüja”, “pugeja”, “konksnina”, “loom”, “pervert”, “mitteinimene” on vahvad epiteedid, mis lendavad maksumaksjate vahel edasi-tagasi, koos lubadusega oponendile koht kätte näidata. Robustne kõneviis on kapist välja pugenud ning ujutab üle poolavaliku ja otsapidi ka avaliku sfääri. Luituva imagoga arvamusliidrid teevad rahvaliku retoorika pealt comeback’i, vesise reitinguga poliitikud panevad oma karjäärile uue turbomootori pärra. Antiikfilosoofide poolt nii kiidetud hüve – mõõdukus – on hetkel täiesti out.