Andres Raid: Avapauk või surmaohe?!
Kaval-Ants ütles ammu — pole enam kasulik ja Jürka ei saanudki sellest aru, miks ja kuidas. Õhukeseks hööveldatud riik on kui kunagine Liivimaa kindralkuberner, kes teadis täpselt ja kahtlusevarjutagi, mis ilus ja mis kole — selle määras just kasulikkus. Samas on see õpetajaskond ise üles kasvatanud nii mikserid kui meikarid ja ilmselt pole koolis erinevatel põhjustel noortele suudetud selgeks teha, mis halb ja mis hea ja miks oleks pidevalt arenedes kasulik ikka endaks ehk inimeseks jääda. Õpetajad, Te olete ka suuresti ise selles süüdi, et peale on kasvanud põlvkond, kes Teid paljuks ei pea ja valivad selle, kes Teie tegevust kuluridade ja isikliku kasuga mõõdab.
Eestis ei ole eestluse parteid kui sellist. Meil on riik, mille põhiseaduses on öeldud selgesti, et peamine on säilimine sajanditeks. Mitu sajandit oleme endale ette näinud?
„Rahvuslik vaim (siin — eestlus) pole mingi jäätunud või jäigastunud substants, mis ei allu muutustele. Ta kujutab endast pideva töö tulemust alates vaimu enda sünnihetkest. Rahvusliku vaimu kindlal arenguastmel sünnib patriotism, mis kätkeb endas rahvuse olemuse”. Nii kirjutas Johan Vilhelm Snellman, kelle teeneid soome rahvuse ees pole ilmselt võimalik üle hinnata. Mille poolest meie kehvemad oleme, kus kohas hakkas kiiva kiskuma? Vähe sellest, et me ei tunne ega tea enam Snellmani, isegi soomlastelt õppimise (mitte kõige automaatselt ülevõtmise) asemel olema hakanud neid alaväärtusest tingituna teenimatult halvustama.
Õpetajad on alati olnud need, kes on mitte ainult edasi kandnud, vaid ka õpetanud — eestlust. Nüüd ühtäkki on tekkinud taas vajadus eestlust kuidagi kaitsma hakata, sest õhuke riik ei saa või ei suuda oma põhiseaduslikku kohust eestluse kui sellise säilitamisel kuidagi täita, liig õhukeseks vist on see riik hööveldatud. Lisakohustus on saabunud õpetajale ka selle näol, et ta peab veenvalt kõigile (ka endale) selgitama, miks eestluse põhikantse — koole — sulgema peab ja seda just mitte mingitest moraalsetest, vaid rahalistest vajadustest lähtudes. Eestlus kui rahast sõltuv substants?! Kohustusi on tulnud ju veelgi. Eestlasi tuleb õpetajatel vormida ka muust, st võõrast materjalist ja paraku on nii, et see võõras substants punnib üsna usinalt vastu alt ja ametnik ülalt, kes teatab, et kõike seda saab 600 euro eest üsna hõlpsalt teha.
Kes tegelikult taastoodab eestlast ja eestlust kui sellist? Ilmselt pole vaja olla eriline hiromant või saadikukandidaat kinnitamaks, et etnilisuse taastootmise eesrindel on ikkagi intellektuaalid. Nende pingutusi uute müütide loomisel tervitas igati õigustatult Lennart Meri. Kes viib selle teabe ja kogemuse rahva ja pealekasvava põlvkonnani? Loomulikult õpetaja! Need noored õpetajad õpetavad peale keemia, füüsika ja võõrkeele lastele selgeks ka selle, et nad on eestlased. Sama asja õpetasid meie praegusele eliidile õpetajad nõukogude režiimi tingimustes. Ilmselt õpetati midagi sellist, mida võiks nimetada umbes nii — nõukogude eestlus. Sama asja õpetamist jätkati ka ülikoolides, kus saadi ettekujutus nõukogude patriotismist, iseasi, kuidas selle keegi omaks võttis. Kui võim muutus, pidid need „paistetanud jalgadega poisid” (otsene tõlge — Oidipused) endast välja laskma, mida olid oma Alma Materi nisast meelega või kogemata sisse imenud — kas sellest nõukogude eestlusest saadi sellega priiks?!
Tekkinud tühjuse täitis paljudel puhkude neoliberalism — uus ja huvitav, peaasi, et maailmas levinud usk, milles polnud kombekas kahelda. Alles jäeti rahvuslik fraseoloogia ja seda vaid selleks, et eksitada valijat. Õhukese riigi kontsept ei kätke endas kuidagi midagi sellist, mis oleks suuteline täitma ülesandeid rahvuse ja kultuuri säilitamise osas sajanditeks. Raha vähendamine „haridusse” tõi kaasa automaatselt eestluse taastootmise pidurdumise (eestluse kui sellise kandja on elanud alati just maal, urbaniseerunud konkurentsihail pole sellest reeglina ei sooja ega külma) ja pedagoogilise nooruse ning vanemate õpetajate kui rahvusliku liikumise veteranide võõrandumise (mitte võõrdumise!) riigist tähenduses valitsus.
Õhuke ja ebaefektiivne riik ei saa kesta riigina moel, mida kestmisele üleskutsutud rahvas temalt ootab. Kõikvõimalikud ja tüütuseni kuuldud üleskutsed tegutsemiseks „olemasolevas süsteemis” ja „olemasolevate võimaluste raames” ei rahulda. Õpetajad näeksid ilmselt suurima heameelega inimesi, kes neid võimalusi ise loovad ja kõlbmatuks vananenud süsteemid uute ja efektiivsete vastu välja vahetavad. Paradoks — kuidas saab kehtiva süsteemi ja võimalustevälja sõjajumal rahulikult pealt vaadata, kuis koolitatakse kedagi, kes väsimatu renegaadi askeldusi läbi näeb ja talle juba hauda kaevab?! Kasvab ju keegi, kes hakkab küsima muuhulgas — miks raha pole ja kuhu te selle 20 aasta jooksul raisanud olete, miks te endale võetud riigijuhtimise kohustusega hakkama pole saanud?
Kas eestlust kui sellist on tõesti võimalik taastoota kuskil ringikestes vanade kompartei veteranide juhitud MTÜ-de juhendamisel ja lasta siis need ettevalmistatud jutlustajad rahva sekka? Vaevalt küll. Äkki on lihtsam see postsovjetne eliit lihtsalt välja vahetada ja korralikku haridussüsteemi väärikalt mitte ainult rahalises mõttes varustama hakata?!
