Doktor Juhan Vilms tahtis eesti rahva säilimiseks ühelt poolt seadustada mitmenaisepidamise, teisalt aga puhastada rahva alaväärtuslikest isenditest.

“Olgu meie kultuur nii suur kui tahes — 1½-2 miljoni elanikuga ei jõua meie tulevikus ikkagi kaitsta tarviliselt omi huvisi,” jõudis 27aastane arst juba 1920. aastal tõdemusele, millele tänapäeval keegi vastu ei vaidle.

Tõsi, arusaamad on ajaga pisut muutunud ja ka omasooiharaid peeti tol ajal alaväärtuslikeks ja kindlalt kinninaelutatud kappi kuuluvateks, praegu on viisakas neist vaid vaat et pead paljastades kõnelda.

Nii nagu emantsipatsiooni apoteoosiks võib olla naispederast, nii pole teoreetilises plaanis ka selles midagi taunitavat, kui justiitsminister Kristen Michali koostatav eelnõu samasooliste abielude legaliseerimiseks parlamendis lõpuks heaks kiidetakse. Me ei saa lõppude lõpuks paljuski perversseks muutuva maailma ekspressis tasuta sõita ja mis neis vikerkaarevärvides siis nii koledat on — vikerkaar perbüroo kohal oma teadlaste kokkupandud leegiheitjatest — ilus!

Mingid nüansid võiksid siiski arvesse minna. Teada ja tuntud on meil valitsev tendents, millest avalikkuse ees räägitakse kui negatiivse kasvuga iibest. Inimkeeles tähendab see seda, et meie rahvaarv väheneb ja kui see niimoodi edasi läheb, siis sureme lihtsalt välja ning ei aita siin ei stabiilsusfond ega haldusreform. Olgem konstruktiivsed —  vahe võiks sisse teha tavaliste ehk mees-naine kooseluvormide puhul maksudega. Pensionäride elamise ja toimetuleku eest hoolitsevad ju maksumaksjad ja kuna homoabieludest neid juurde ei sünni, siis vastav kalkulatsioon tuleks ka seadusandlikult sisse viia — järglasi ei tee, maksumaksjaid ei tooda, jätkusuutlik ei ole — maksa! Maksad neile, kes rahvastiku taastootmisega tegelevad ja Eesti põhiseaduse kohaselt elavad ja tegutsevad — see puudutab just seda paragrahvi, kus räägitakse rahvuse kestmisest ja püsimajäämisest. Mingid asjatundjatest finantsistid arvutaksid selle summa ka ilmselt üsna lihtsalt välja, kui suur see ohver samasoolistele peaks olema ja see ei tohiks neid kui patrioote ju ometi pahandada. Tavainimesed, keda siiamaani õnneks veel normaalse orientatsiooniga inimesteks kutsutakse ja peetakse, suhtuksid omasooiharatesse ilmselt siis oluliselt paremini, sest nood maksavad oma veidruste eest ja toetavad normaalsete normaalset paljunemist ja hilisemat arengut rahaliselt ning võib-olla isegi moraalselt, sest nad saavad aru, et paljude tavaliste vastsündinute seas võib olla on mõni sellinegi, kes hiljem nende seltskonda kuuluma hakkab.

Asjal on ka teine külg. Õnneks on valitsus kaarte pisut avanud ja mine tea, õige peatselt näidatakse äkki rohelist tuld ka teisele võimalusele — mitmenaisepidamisele. Avaldati ju alles hiljuti toetust Liibüa demokraatlikele ümberkorraldustele ja esimene nende seas oli mitmenaisepidamise taastamine, mille diktaator Gaddafi oli ilmalikule riigile kohaselt ära keelanud (võib-olla sellepärast ta maha notitigi?!). Kui see on demokraatlik, siis miks mitte ka meil? On terve hulk naisi, kes sooviksid perekonda või vähemalt last ja mis oleks toredam, kui mõni tubli ja terve Jüri või Jaan võiks neile ja läbi nende ka ühiskonnale eesti rahva eest hoolt kandes rõõmu valmistada. Kas omasooiharad maksaksid selle kui rahvusliku kestmajäämise ülima väljenduse kinni?

Usun, et doktor Vilms oleks rahul.