Andres Raid : Kommunistist natsionalistiks – imelihtne ja loomulik?!
1991. aastal nautis nõukogude eliit vilju, mille ta oli kunagi varem ise külvanud. Ühes oma töös („Nõukogude Liit nagu kommunaalkorter“) kirjutas vene päritolu Ameerika politoloog Juri Sljozkin, et Nõukogude Liidu lõid ja hävitasid justnimelt natsionalistid. See võib tunduda küll pisut kohatu naljana, kuid süvenedes on siin oma suur iva sees. Nõukogude Liitu vaadeldi kui riiki, mille subjektideks olid nõukogude rahvused. Faktiliselt institutsionaliseeris nõukogude riik etnilised grupid kui poliitika ja riigiõiguse kõrgeimad subjektid. Eriti oluline detail seisnebki selles, et prioriteedina nähti just rahvuse ja mitte iga isiku õigusi inimõigustest rääkimata. Üksikisik lahustati lihtsalt ära, ema tasemele langemise vajadus langes ära, piisas kui tegeldi „massi“ või „rahvaga“. Praktikas tähendas see ettekujutust mingi etnilise grupi mingist rahvuslikust omandist näiteks kasvõi territooriumile, mida tähistati kui “rahvuslikku vabariiki”, autonoomiat selle koosseisus ja isegi kunstlikult tekitatud etnilisi alasid. Individuaalse õiguse eitamine ja sellest loobumine kollektiivse õiguse kasuks lõi tingimused rahvuslikeks liikumisteks neil territooriumidel just tulevaste iseseisvate riikide tekkimise nimel ning lõi konfliktsituatsioone neil territooriumidel.
Sedavõrd, kuidas nõrgenes ja kadus lõpuks hoopis nõukogude riigi integreeriv potentsiaal ja selle ideoloogiline alus – nõukogude kommunism – algas rahvuslik enesemääramine neil aladel. Vastavalt sellele, milline ala oli millisele rahvusele nõukogude aparaadi poolt “kinnistatud” moodustus ka etniline hierarhia (eestlased Eestis, grusiinid Gruusias, kasahhid Kasahstanis etc). Nõukogude liidus toimunud rahvaloenduse andmed Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias 1959. ja 1986.aastast näitasid selget tendentsi nö tiitelrahva osakaalu tõusmist nn oma territooriumidel ja institutsionaliseeritud etnotsentrism lõi paratamatult kujutluse ühe või teise rahvuse ainulaadsusest ja kordumatusest. Meelde tuleb, millise pahameelepuhangu tõi kaasa kellegi Gennadi Kolbini nimetamine Kasahstani kompartei keskkomitee I sekretäriks “oma” Dinmuhamed Kunajevi asemel!
Meile toodi Karl Vaino, kes justkui omamehena siia pidi sulanduma ja sulanduski. Tema vähene ja kohati isegi olematu Eesti keele oskus ja varjamatu üleolek nii selle keele kui ka selle kandjate suhtes oli tema põrgulikkuses veel üks väiksemaid pahesid. Teda ümbritsesid suuresti samasugused – tõsiusklikke kommuniste nende hulgas võis muidugi ka olla, kuid põhiliselt tegeldi näitlemisega ja ideaaliks olid eripoed ja Keskkomitee puhvet hea ja paremaga – igatahes oli elustandard ja karjäär tõekspidamistest (ükskõik millistest) oluliselt tähtsamad. Tegelik situatsioon oli asendunud näilisega ja see võeti kõigi poolt vastu. Näitlemine ja näiline muutus loomulikuks ja riigikorra muutudes polnud nomenklatuuril mingit raskust edasi näidelda, roll ja osa oli pisut teine, kuid staatus ja elustandard säilis, publik rahva näol pole näitlemise alal asjatundja ning peaasi – on tsirkuse oma peas ja hinges täiesti normaalseks arvanud. Kurioosumina kõlab, et alati on nende artistide üle kas avalikult või salaja irvitatud, kuid samas on neid võimuna alati aktsepteeritud. Tõsi mingeid väiksemaid vapustusi on olnud, kuid nagu vanas jutus, kus jahimees puu otsas istuvad varesed püssilasuga küll korraks õhku hirmutab, kuid lasu kaja hajudes jälle kohad sisse võtavad. Püssimees ei pane tähelegi, et varesed hetke pärast taas puuokstel kohad (mitte tingimata samad) sisse võtavad ja tegelikku efekti polnudki mingisugust. Olgu, püssimees sai rahulduse, et sai pauku teha.
Seega – Karl Heinrichi poeg Marxi sõnu kasutades sai nõukogude eliit ja koos sellega samasisuline kompartei ise oma hauakaevajaks. 20 aastat tagasi läks tehtud “vigade” (repressioonid, kuriteod, vastastikused kahtlused ja pretensioonid) kvantiteet üle uueks kvaliteediks ning tulemusena on meil tegu riiklike moodustistega, kes suurema või väiksema eduga tulevad toime oma sise- ja välispoliitiliste ülesannetega ja ühes sellega püüavad tõestada tervele maailmale, et tegu ei ole üleliigsete poliitiliste olemustega.
Selles valguses on veel üks imelihtne ja kindlasti mitte ainus seletus välja pakkuda. Too territooriumide jutt eespool ei olnud mitte päris niisama suusoojaks välja toodud. Miks oli enamusel ülilihtne tegelikult eesti aladest Peipsi vastaskaldal loobuda? Tartu rahu pole enamuse teadvusse jõudnud, peas ollakse rahul nõukogude võimu poolt rahvusele eraldatud territooriumiga ja see tähendab seda, et mingil määral on projekt „uus ajalooline kategooria – nõukogude inimene“ osalistelt ehk õnnestunudki. Näiliselt tõstatubki aeg-ajalt sisepoliitilise konjunktuuri huvides teema üles, kuid tegelikkuses ei peeta seda territooriumi (mille eest võideldes kandis Eesti oma suuremad inimkaotused Vabadussõjas) nii omaks ühti ja igati loomulikud inimõigused iga inimese jaoks eraldivõetuna kui sellised pole meil ikka veel au sees ja peetakse loomulikuks olukorda, et enamus inimesi oma tegelikke õigusi ei teagi.
