Andres Raid: Kui nemad on eestlased, kes siis mina olen?

Kuidas hakata eesti etnilisust – rahvuslikku kuuluvust ja päritolu – taastootma? Ajaloolased pakuvad välja vähemalt kolm selgesti eristatavat võimalust: esiteks keel, teiseks pärilikkus ja kolmandaks segu esimesest kahest. Meile tundub ilmselt viimane kooslus sobivaimana.

Eestis on tegemist keele dominandiga ning vahe eesti-, saksa- ja venekeelse kooli vahel on rahvusliku ja keelelise kuuluvuse “tootmisel” oluline. Ka riiki, majandusruumi ja perekonda võib omamoodi kooliks lugeda. “Ideaalse rahvuse” tunnedki ära ühisest keelest, mis kuulub talle otsekui omandisuhte alusel. Selles mõttes on kõik väga lihtne – kuuluta välja keeleseadus, pane võõra õppekeelega koolid kinni ja taastooda kuuluvust niikaua, kuni ainet jätkub.

Pärilikkuse tuum on lihtne – indiviidid annavad järeltulevatele põlvedele edasi oma bioloogilise ja vaimse olemuse.

Kuid miks on eesti keele dominandi kehtestamisega niivõrd suured raskused isegi rahvusvaheliste fondide toetusest hoolimata? Keeleline kogukond esindab praegu reaalselt eksisteerivat kooslust, mis püüab jätta muljet, et just sellisel viisil on see alati siin olnud ning põlvkondade vaheldumine ja areng kui selline ei loe siin midagi.

Meie poliitikud on 20 aasta jooksul katsetanud eri strateegiaid suhtumise kujundamises muulastesse. Valimiseelsetest loosungitest võis välja lugeda, et põhiliseks on nüüd kuulutatud assimilatsioon. Sulandumise poliitika vastab täielikult nõukajärgse venemeelse enamuse huvidele, sest Vene partei poolt (mis lubas võidelda vene kooli säilimise ja laiemalt kultuuriautonoomia eest) hääletas vaid tühine 5000 muulast!

Ajalooliselt on sulandumisele olnud kaks lähenemisviisi. Üks on seotud hinnanguga eesti kultuurile kui ülimuslikule, mis peaks välja tõrjuma assimileeruva vähemuse oma kultuuri.

Teine lähenemine on kultuuriline sulatusahi. See näeb sulandumist kui protsessi, kus kultuurid ühinevad rahva raames üheks uueks tervikuks ning tulemuseks on kas uus rahvas või isegi tsivilisatsioon. Aga kujutlege vaid saadud uut “meie” rahvast, mis koosneb kahest kolmandikust põliselanikest ja ühest kolmandikust kellestki teistest! Eri teadlaste hinnangul on ühe rahvuse võime sulatada endasse umbes 3–5 protsenti teist rahvust, jäädes ise seejuures endiseks. Kõik, mis üle selle, jätab paratamatult jälje neisse, kellesse sulatakse. Selle tulemusena istubki varsti Juku peninukkide ja saratseenidega ühes klassis, ning kõik kinnitavad, et nad on eestlased. Juku vaevab aga oma peakest küsimusega – kui need on eestlased, kes siis mina olen?!

Õpetust võiks võtta esimesest Eesti Vabariigist, kus säilitati emakeelne kooliõpetus nii sakslastele kui venelastele. Riik ei maksnud nende koolide ülalpidamise eest mitte armastusest endiste orjastajate vastu, vaid just teadvustatud vajadusest oma keelt ja identiteeti targalt kaitsta.