Samas on informeerituse rolli ja tähtsust raske üle hinnata. Informeeritud massi on raskem ära kasutada, temaga on tunduvalt keerulisem manipuleerida.

"Jah tõepoolest, kõik oleneb sellest, kuidas asju ja olusid, lõpuks ka fakte esitada. Kui vaja, asendame analüüsi esitlusega ja selgituse õigustusega. See ei pruugi tähendada otsest andmete võltsimist, küll aga meelevaldset ja igal juhul ebaobjektiivset esitust" - nii võttis selle kokku Ühendatud luurekomitee esimees sir Rodric Bright W. White, vaagides Suurbritannia otsust osaleda Iraagi okupatsioonis lähtuvalt sealsest ohust "maailma põhiväärtustele".( BBC, "Fight to Death", 2004)

Seetõttu on parteile lausa üliolulise tähtsusega allutada endale MEEDIA.

Seda võib teha kas avalikult, asutades endale ametlikud kanalid ja väljaanded või siis ka kaudselt, rahastades üht või teist kanalit ja pannes rahavoo sõltuvusse väljaantava info vastavusest partei soovile, klassika on siin liitlasvägede tõesti meisterlik propagandategevus oma tsoonis pärast III Reichi  kokkuvarisemist. Loomulikult on võimalik alati osta ära ka ajakirjanikke, kes siiski näiliselt ja avalikult on säilitanud iseseisvuse. Eestis on see praktika samuti juba ammu kasutusel, hoopis mastaapsemalt tegutsetakse aga näiteks USA-s, võtaks näitena kasvõi Iraaki tungimiseks vajaliku koduse fooni loomise.

1996-ndal aastal ei näinud ma ette parempoolse kallakuga raadiojaamade (Clear Channelil ainuüksi üle 1200 jaama!) ja Murdochile kuuluva uudistekanali teket, mis saavad domineerima poliitilise sisuga uudiste edastamisel. Ka seda, et paremradikaalid ujutavad turu üle oma ähvardavate raamatutega ja seda, et see massiivne propagandamasin hakkab õigustama mittevajalikku sõda ja poliitikat, mis ähvardab meie põhiõigusi, mida meie mundris kaasmaalased läbi ajaloo nii kiivalt on kaitsnud.. Samal ajal kui vabariiklastest Kongressi liikmed on oma keelekasutust pärast "kokkulepet Ameerikaga" läbikukkumist muutnud, on partei retoorikud muutunud avalikult metsikumaks ja agressiivsemaks kui kunagi varem."..." Samal ajal on see retoorika oma halvemas osas üleskutse vägivallale ja paremas osas läbirääkimiste platvormi igati kitsendav, võõrandades meie rahvast poliitilisest süsteemist töötades samas produktiivse kompromissi vastu".(Bruce Miller, Chicago, IL. January 2004")

Rääkida nagu Savage, Limbaugh ( paremäärmuslikud raadioankrud, viimasel üle 15 000 000 kuulaja) on muutunud  süstemaatiliseks rutiiniks ja muidugi ka suureks äriks. Vastavalt Senati demokraatliku poliitika komisjoni andmetele kontrollivad top 5 raadijaama omanikud 45 vähemalt 50 KW võimsusega raadiojaama, mis edastavad 310 tundi paremäärmuslikku sündikaatinfot jättes vastaspoolele vaid 5!  Tundi, millest 3 moodustab demokraatide parema tiiva esindaja Sean Hannity show.  Juba 1990. aastal palkas respublikaanide " piits" Newt Gingrich( Valge Maja spiiker, järgmistel valimistel presidendi kandidaat) propagandisti, kelle ülesandeks oli "demoniseerimisleksikoni" koostamine. Memos ( " Language- A Key Mechanism of Control" - "Keel -kontrolli võti"), mida Gingrich levitas, instrueeriti respublikaane kasutama fraase ja sõnu, mis on võimsad ja meeldejäävad ja millised tuleb pähe õppida. Neid tuleb kasutada oponendist rääkimisel:

...Sügav, kokkukukkuv, kriis, ühendatud bürokraatia, haiglaslik, haletsusväärne, kaastunne pole piisav, reetmine, tagajärjed, sensatsioonijanu, reetmised ja reeturid, radikaalne, raiskamine, korruptiivne, ebakompetentne...jne". " Rohkem kui kümme aastat pärast pärast Gingrich'I õpetusi kajavad samad sõnad ikka meedias üha võimukamalt edasi. See kannab ka vilju miljonite järgijate näol, kes on selle omaks võtnud. See sõnavara ja nendest kantud mõtted on loonud terve "haige vaimse universumi", mis koosneb " haletsusväärsetest liberaalidest, reeturitest perekonna ja lipu vastu; inimestest, kes on valmis reetma maa tänu oma sallivale vaatenurgale, kes põhjustavad kollapsi ja kriise" ( Sidney Blumenthal,"Take them at Their Words", 2004). Eestikeelsed tekstid kubisevad neist „väga selgetest" ja muudest parasiitidest ja imelikul kombel võib näha umbes pooleaastast nihet nendesamade terminite jõudmisel maailmast siia.

 Olgu sellega kuidas on, kuid niikaua, kuni on olemas alternatiiv inimesele, kes sellise informatsiooniga ei rahuldu, pole veel hullu midagi. Demokraatiat iseloomustabki just elu VALIKUSITUATSIOONIS, teisisõnu-inimestel on, mille ja kelle vahel valida.  Tal on kohustused, ta julgeb ja oskab otsustada ja teab, et sellega kaasneb ka vastutus. Niipea, kui valikuid kas pole üldse või  on sõltumata isiklikest tõekspidamistest vaid üks võimalus ( kellegi käsk, korraldus) ning kogu situatsiooni toetab seadusandlus ning riigi administratiivne aparaat, pole demokraatiast mõtet enam kuigi tõsiselt kõnelda. Laias laastus on kahest äärmusest parempoolne ekstremism isegi ohtlikum. Mõlemal äärmusel on ka enam-vähem ühesugune ülesanne-usurpeerida indiviidide õigus moraalsete valikute tegemiseks. Samas on parem/vasakute, liberaal/konservatiivide mudelitel "parim enne" aeg ammu kätte saabunud ja selle asemel on suur segadus.

"Ameerikas on olnud ühe partei domineerimist ka enne.  See juhtus näiteks Franklin Delano Roosewelt'I "new deali" , vabariiklaste 20-ndate 19. sajandi alguse "Hea enesetunde ( era of good feeling) ajal. Kuid kui George W Bush oleks tagasi valitud, oleks USA kogu poliitilise süsteemi paradigma fundamentaalsele muutumisele väga lähedal. Ameerika Ühendriigid võinuks saada riigiks kus domineeriv partei valitseb pikendatud ajaperioodil marginaliseerides sümboolse opositsiooni ja muutudes ise raskesti paigalt nihutatavaks demokraatia sisu muutumise tõttu. See oleks olnud USA ajaloos pretsedenditu. Senistel "ühe partei ajastutel" on valitsevad parteid oma asendi välja teeninud suure rahvaenamuse toetusega, täna on elektoraat tihedalt jaotunud, kusjuures enamus pooldab demokraatide seisukohti. Ja siiski on suund üheparteilisele süsteemile põhjustanud  vähest pressi teravdatud tähelepanu ja masside laiaulatuslikku protesti (Bob Kuttner). See situatsioon tuleb kuidagi kahtlaselt tuttav ette, eriti kui meenutada Nõukogude Liidu kunagist praktikat. Ka praegune seadusandlus on kantud eeskätt partei domineerimise vaimust ja annab tunnistust selle koostajate kas saamatusest või vastupidi ettenägelikkusest oma positsioonide kinnistamisel ja kindlustamisel. Nii näiteks on Riigi Valitsemise seaduses kõne all vaid VALITSEMINE, juhtimisest, haldamisest, sidustamisest aga pole juttugi. Sellele lisaks on partei (suvaline) end ka võimalike tagasilöökide eest kindlustanud, sest ka VASTUTUSEST ei ole siinkohal midagi räägitud. Kui infot enam pole, pole see ka enam oluline. Piisab teadmisest, et ekskursioonisaate Pille kolis jalgpalluri juurde, kelle juurest omakorda kolis välja superstaar Merike.