Andres Raid : Nähtamatu sõja faas IV - kultuuriseosed sassi!
Kultuur on üsna vägivaldselt lihtsustatuna ülimalt holograafiline süsteem, kus selgeid piire ei ole. Ükskõik, mida inimesed ka ei teeks, mida armastaks ja mida vihkaks, kõik see toimub kultuuri kontekstis. Kuidas suheldakse, kuidas sünnitakse ja surrakse, kuidas süüakse ja juuakse, mida hinnatakse (ehk milline on antud kultuuri normatiivseteks peetud käitumise ja mõtlemise ruum), mida peetakse sündsaks ja sündsusetuks, loomulikuks ja ebaloomulikuks ja seda jada võiks üsna pikalt jätkata. Kui püüda hakata looma kultuuri mingeid alajaotusi, võime siingi nimistu üsna pikaks venitada - põliskultuur, kõrgkultuur, kehakultuur, kunst kogu oma mitmekesisuses, kulinaaria... kuni praegu aktuaalsena püsiva gaykultuurini välja. Asja annab ajada absurdini välja ja see hetk on käes, kui mingit kultuuri (täpsustamata, mida silmas peetakse) hakatakse armastama, hindama ja finantseerima rohkem, kui seda kultuuri kandjat ehk inimest ennast! Tasub vaadata vaid erakondade ja erinevate poliitikute sõnavõtte "kultuuri rahastamisest" ja igaüks võib sinna konstruktsiooni mõelda mida tahes - kohalikust laadast kuni mõne oskusliku projektikirjutaja maailmaparandamise imelihtsa häppeningini välja (auditoorium võtab selle vastu igaüks taas oma arusaamale vastavalt). Aru võib saada põllumehest, kes armastab oma põllukultuure ja „kultuurtaimi" rohkem kui ämma. Ta on harjunud kultiveerima ja sellelgi sõnal on tegelikult algtähendus peidus kultuuri sisse sulatamise tähenduses.
Väikese kõrvalpõikena üks ajalooline ekskursike. Kui Vene aadelkond oli reeglina frankofiilne, siis räägiti seal nagu Pranstusmaalgi mitte niivõrd kultuursusest, vaid tsiviliseeritusest. Aadliga juhtus aga teadagi mis ja ilmselt suuresti just Fichte mõjutusel jõudis Saksamaalt Venemaale ja sealtkaudu ka meile kultuuri vulgariseeritud käsitlus (vt prolkult näiteks). See omakorda tipnes olukorraga, et kunagi rahva- ja seltsimajad nimetati Eestiski ümber kultuurimajadeks ja nii hakkaski (mitte ainult muidugi) vohama arusaam, et kultuur on vaid see, mida tehakse kultuurimajade seinte vahel ja millel on kellegi autoriteedi aktsept. Taas üsnagi lihtsustatud käsitluse kohaselt oleme saanud kultuuri uue määratluse - kultuur on kõik see, mille toimumise kohta ilmub kuskil kuulutus. Seejärel on võimalik hakata rääkima kultuuri rahastamisest, mis on oma sisult nonsenss, sest ühelgi „kultuuril" pole ei pangaarvet, need on konkreetsetel isikutel, kellel on omakorda neile eraldistele ligipääs.
Meie põliskultuuri kandjaks on läbi aegade olnud maarahvas, kes on säilitanud iidseid tavasid ja kombeid, on alles hoidnud müütide ja tabude sageli mittepühendatule nähtamatu ja sageli arusaamatu süsteemi. Nii nagu arenevad inimesed kui kultuuri kandjad, nii areneb ka see ülimalt komplitseeritud süsteem ise. Seoste meelevaldne segiajamine, uute subkultuuride kunstlik ja osav juurutamine võib aga kultuuriidentiteedi lammutada. Kui nõukogude ajal oli laulupidude (koorilaul kui selline ei kuulu ju meie põliskultuuri hulka, ehkki oleme selle poolest tuntud ja tunnustatud. Näha aga suveajal laulupeo üldjuhti rahvariietes vöö vahele pandud villaste kinnastega, on kuidagi kentsakas) repertuaar igal juhul „rikastatud" kas Pahmutova või Dunajevskiga, siis nüüd pole ju muutunud midagi, Mu isamaa kõrval on aga eelpoolnimetatute asemel Weber või Schwarzman ja üleüldisest peost ja ühislaulmisest on kujunemas üha enam konkurss - üldisemalt on siis koostöö asendumas konkurentsiga ja see tendents on kahjuks üleüldine ja algab lasteaiast.
Provintsrahvastele on olnud omane kael ikka muu maailma poole kiivas hoida, sest sealt tuleb kõik hea ja oma , kuitahes hea, reeglina ei kõlba. Protsess on üsna loomulik ja kui kõige uue ja mujalt maailmast kostuva ja kohaletoodavaga suudetakse kursis olla, on suurepärane. Siingi on üks väike aga - ja nimelt kui see toimub oma põlist ja väärtuslikku tausta unustamata. Vastasel korral saadakse indiviid, kes kas valehäbist või teiste hulka iga hinna eest kuulumise soovist oma taustast on lahti öelnud ja selle ka tegelikult unustanud, kuid võõrast kultuurist, seostest finessidest aru ei saa ja ka sinna ei kuulu. Selline piltlikult öeldes maa ja taeva vahel hõljumine sünnitab reeglina aga illusiooni oma uue kuuluvuse kohta, millel tegelikkusega paraku mingit pistmist ei ole. Pingutagu mulk palju tahab, lesginka ei õnnestu ja vastupidi, Gogik kukub kaera-jaani tõsiselt võttes kummuli üsna ruttu. Kuidas siinne rahvas ka ei pingutaks, no ei tule siit swingi ega rocki (õnneks on väga meeldivaid erandeid), gosplist rääkimata. Meie arhetüübil on pähe ja südamesse kodeeritud takti rõhulised esimene ja kolmas löök ja rahva maruline vastutakti kaasaplaksutamine ajab mujalt tulnud bändid üsna nõutult käsi laiutama. Valulise vastuse asemel - miks ei võikski meiegi rahvas olla kõva seal, kus ka tegelikult kõvad ollakse? Neid kohti on oluliselt rohkem, kui isegi mõelda julgetakse. Üsna sageli räägitakse laialt vähem ja rohkem arenenud kultuuridest ja seegi suhtumine on parajalt ülekohtune. Niipea, kui küsida ühe või teise kultuuri arengutaseme hindamise konkreetse mõõdupuu või kriteeriumi kohta, järgneb kas üleolev pilk või isegi agressiivne reaktsioon.
Ehk on alaväärsuse aeg ümber ja julgetakse olla ISE? Pidades end OMA kultuuri kandjaiks ja hinnates samas ka kõiki teisi!? Kõikvõimalikele pahasoovlikele isenditele see versioon ei meeldiks.
