Andres Raid : Nähtamatu sõja faas V - hävitada usk
Elu on ilus. Ja seda erinevalt tegelikkusest. (Margus Kappel)
Usk on olnud kogu inimajaloo vältel üsna universaalne nähtus - see on aidanud edasi minna, luua, areneda ja lõppude lõpuks ka lootusetutes situatsioonides ellu jääda. Usu kaotanud inimene reeglina isegi ei analüüsi ega sünteesi, ta ei usu isegi sellesse; Descartes'i järgi pole ta enam üldse inimene. Usuga kõige otsesemalt on seotud lootus, mis mõnedes kultuurides on isegi olulisem kui usk, kuid selge vahe tegemine nende vahel osutub siin üsna raskeks ja selle tegevuse mõte oleks ka pigem täpsuse huvides.
Usu all ei peeta antud kontekstis silma pelgalt religiooni ehk usku mingisse jumalikku, ükskõik kus kellegi jumal asub ja mis nägu ta on. Uskuda võib ju naabri juttu, uskuda võib mingit jumalikku eidost ja enda väärtusesse. Uskuda võib homsesse päeva (tulevikku) ja mineviku pärandisse, kultuuripärandisse ja traditsiooni.
Erinevad teadlased on üsna tähelepanelikult uurinud USA fenomeni, kus kõikide raskuste kiuste on suudetud kõigepealt saada ja siis ka jääda maailma supervõimuks igas mõttes. USA 200. sünnipäeval oli isegi üldriiklik küsitlus selle kohta, mida võis pidada riigi kõigi aegade parimaks äriks. Üsna veenvalt oli parim, mida kunagi tehtud, ajude sisseost. Sisse ei ostetud aga pelgalt ajusid ja tegemist ei olnud rahvusriigiga. Iga tulija tõi kaasa oma unelma, lootuse ja usu selle kohta, et siin ongi see tõotatud maa, siin puhkevad mu anded õitsele, siin antakse mulle võimalus end realiseerida. Vankumatu ja tõeline (mitte teeseldud) usk viis selle ühiskonna ülikiirelt edasi ja ammutuntud on seegi, et inimene, kes tegeleb endale meeldiva asjaga, mille eest korralikult tasutakse, ei väsi. Ta ei väsi juba seepärast, et ta usub sellesse, mida ta teeb. Ta usub ühiskonda ja süsteemi, mis talle seda võimaldavad ja paratamatult tekivad tagasilöögid seda usku ei väära. Indiviidi väljakujunenud dispositsioonide süsteem vaid täiustub ja uskuja saadab korda uskumatut isegi olukordades, kus uskmatu ammu käega oleks löönud ja väsimatu üritaja üle vaid nalja heidab ja teda igati alavääristada püüab.
Tugevate traditsioonidega ühiskondades on inimeste usku suhteliselt raske murda, umbusk on selleks liiga suur ja selles mõttes on umbusust isegi kasu - nimetatagu seda siis jäärapäisuseks või milleks tahes, - ja seda muidugi juhul, kui see pole absurdini arenenud. Küll on aga pisitasa usku kui kategooriat võimalik murendama hakata ja eriti midagi selle asemele pakkudes kasvõi usku selle kohta, et mitte midagi ei saa uskuda ja mitte miski pole usaldusväärne. Usku on seda raskem säilitada, mida erinevam on tegelikkus isiksuse poolt usutust ja loodetust; targa tegutsemise korral aetakse inimene paratamatult ja pääsmatult absurdisituatsiooni, kus valikuid enam ei ole - tee, mida iganes, midagi ei aita ja väljapääsu ei ole. Sellises situatsioonis pole enam usust ja lootusest midagi kasu, inimene lepib - laseb käed rippu ja laseb endaga teha, mida iganes. Ta ei usu enam isegi ennast ega ilmateadet; ta saab aru, et see on paratamatus ja temast endast ei olene enam midagi. Religioon (ükskõik milline) võiks siin abiks olla, kuid kui ka see on pigem tseremoniaalne kui sisuline, pole sellestki abi.
