Kõigepealt aktsiooni nimetus, millest saadakse aru, kuid mis kogu oma olemuses siiski kohale ei jõua. Tegelikult on tegemist kodanike OMA rahaga, mis antakse riigi (valitsuse) kätte hoiule ja mis saadakse vajadusel tagasi mingil muul kujul. Tervisekindlustuse puhul kaetakse sinu enda makstud raha eest ravikulud ja siin ei maksa mitte õilis ja suuremeelne riik, vaid riigikassa on siin lihtsalt vahendaja rollis, raha on tegelikult maksumaksja oma. Meil on levinud rahva seas arusaam, et niipea, kui raha on taskust või arvelt läinud, siis oleme sellest ilma, see raha pole enam tema oma. Siit on nähtav vastumeelsus maksude maksmisel — maksid ära, oled ilma. Läänes saadakse üldiselt aru, kuhu maksud lähevad ja mis selle rahaga tehakse rääkimata sellest, et mingi valitsustegelane või terve valitsus otsustab kodaniku raha eest näiteks loomaaeda minna või sõda mängima hakata. Siit edasi saab selgeks, et üks asi on kodanik ja teine asi on riik ikka tähenduses valitsus, need on kaks iseasja, millel on erinevad huvid ja vahendid nende huvide teostamiseks. Riik ja rahvas on seega võõrdunud, üksteisest eemaldunud ja puutepunkt on valimistel ning maksude maksmisel. Siin tuleb mängu veel üks termin, mida meil kui ka kasutatakse, siis üsna eksitavalt. Võõrandumine tähendab lihtsalt äraseletatuna seda, et see jõud, hüve või vahend, mida sa toodad, muutub sulle endale vaenulikuks jõuks. Antud juhul tähendab see ei midagi muud kui seda, et raha, mida teenid ja mida sa pühas usus riigi hoida annad, et seda sinu hüvedes kasutatakse, pööratakse hoopis sinu vastu — sellega finantseeritakse asju, mis sulle põhimõtteliselt vastumeelt ja millega sa mitte mingil juhul leppida ei või. On toimunud võõrdumine ja hullemat situatsiooni annab ühes riigis välja mõelda. Nende pisitasa kogunevate sotsiaalsete pingete kontsentratsioon saavutab varem või hiljem taseme, kus miski kas plahvatab või hääbub sootuks ja ainuüksi see mõtegi on meie kehtiva põhiseaduse vastane. Pean silmas seda kohta, kus räägitakse rahva kestmisest, õitsemisest, säilimisest rääkimata.

Teoorjuse ajal oli sisiuliselt ju sama moodi — kümnes osa saagist tuli vastu vaidlemata ära anda, siis vähemalt teadis pärisori, et see oli läinud, sellest oli ta ilma ja selline see pärisorjus kord oli. Vahepeal on üle sajandi aega kulunud ja ühiskonnakorradki mitmel korral muutunud, kuid süsteem on selles mõttes sama, et rahva peas pole midagi muutunud, sest mõisnikku, raadi või valitsust on vaja ülal pidada ja sellisel puhul on koormised loomulikud. Jätsid kümnise maksmata, anti aida taga peksa, nüüd saabub opman makuametist.(Muide, Eestis kehtis ihunuhtlus sama kaua kui Eesti Vabariikki — tasuks äkki taastada, restitutsiooni alusel?!) See, et see seltskond, st valitsus kui raha ja muude varade valitseja on ette nähtud ja seatud sedasama kodanikku teenima, igast sammust aru andma ja ka naha-karvadega vastutama, ei taha keegi midagi teadagi. Seda enam, et valitsev kiht sellesse niimoodi just suhtubki. Võeti rahvalt raha maksudena ära, nüüd on see MEIE oma ja talitame sellega, kuidas tahame.Tõsi, siin tuleb olla ettenägelik olla ja alalõpmata korrutada, et teie (st rahva) kokkutoodud raha on vähe ja see ongi kõikide hädade põhjuseks. Tooge rohkem ja küll siis läheb ka paremaks, meie juba teame, kuidas asjad käivad. Kui ei too, siis pole ka midagi joriseda, et kõht koriseb.

Seni aga on võimalik naerda inimeste üle, kes üle maailma valitsustel oma rahaga uisapäisa ümber käia ei luba ja seda kasvõi tänavatel valjuhäälselt nõuavad. Siit paistab välja veel üks aspekt, mis on kultuuriruumis, kuhu me väidetavalt kuulume, üsna võõras. Igaüks, kes oma õiguste, väärikuse või tõe eest välja astub, on meil juba a’priori ullike, kellele keretäis juba selle pärast ära kulub, et vastu hakkab, oma jonni ajab ja piisavalt pikka keelt ei oma.