Andres Raid : Püüdmatu ja maagiline slaavi hing
Ameeriklasele ja lääne-eurooplasele, kes on harjunud oma lakkamatu infovoolu ja -müraga tundub Venemaa tõelise eksootikana. Kõikvõimalikud turistid näevad seal kindlasti palju sellist, mis pakub tõelist uudsusetunnet, uut kogemust kasvõi pilgeni punnis ühistranspordis või Geisrite orus looduse meelevallas ning saades mahlaka kõnepruugi kogemuse otse algallikast.
Minu põlvkonna eestlaste jaoks, kes on üles kasvanud, kujunenud rohkem või vähem haritud inimeseks ning isegi sunniviisilises (oli muidugi ka vabatahtlikke) väeteenistuses Nõukogude Liidus, ei tundu venelased sugugi nii eksootilised ning venekeelset sõimu valdame suuresti aktsendivabalt.
Imestama paneb aga hoopis muu ja seda sugugi mitte meeldivas kontekstis hoopis muu. Noor Tartu teadlaste seltskond hakkab juba omandama teaduslikkuse erosiooni esimesi tunnuseid, mis avalduvad nende „teaduslikes avastustes".
Eesti Päevalehest võis alles hiljuti lugeda, et „Tartu ülikooli psühholoogia instituudis otsustasime me - Jüri Allik, Anu Realo, Anastassia Trifonova, Helle Pullmann ja allakirjutanu (Rene Mõttus) - 2005. aastal seda võimalust kasutada. Käivitasime uuringu, milles lõppkokkuvõttes osales ligi 11 000 vene tudengit 40 ülikoolist, mis paiknesid 34-s Venemaa eri administratiivpiirkonnas. Karjalast Vladivostokini." Otsiti ei midagi muud, kui vene hinge kui sellist, „teadusliku" uuringu tulemusel selgitati välja, et sellist asja või nähtust nagu „vene hing" ei ole olemas.
L'âme slave
Varustanud end ankeetidega, suundus seltskond Venemaale tudengeid küsitlema, kas neil vene hing (russian soul) on. Teadmata on, kes nad sinna saatis ja Tartu Ülikooli teenitud maine eeldaks kõigepealt uuringu aine ja objekti määratlemist, konkreet- ja üldteooriate tundmist, metoodika ja metodoloogia kehtestamist ja paljugi veel mida. Antud juhul meenutas see retk paraku tuntud (vene) muinasjuttu, kus kellelegi anti korraldus minna ei tea kuhu ja tuua ei tea mida. Auväärt Peeter Torop näiteks resideerub sealsamas Tartus ja oleks kindlasti selgitanud uudishimulikele talle omasel põhjalikul ja arusaadaval moel küsimuse siinsamas lahti, kuid see oleks ehk liiga lihtne olnud. Nad oleks kohe teda saanud, et müstilist vene hinge on kasutatud laialdaselt kirjanduses kirjeldamaks vene vaimsust. Rahvusliku hinge kontsepti kasutati esmakordselt romantismi ajal ja see on tihedalt seotud rahvusluse (natsionalismi) tõusuga. Kõige eredamalt ilmnes see ilmselt Saksamaal, kus romantikud nagu näiteks Friedrich Schelling aretas rahvuslikku vaimu või hinge eeskätt selleks, et eristada saksa kultuuri teistest. Schelling oli väga populaarne ka Venemaal, teda loeti ja tsiteeriti laialt ja üks tema eestkõnelejatest, prints Odojevski pani isegi ette, et vähem industrialiseerinud maad nagu Saksamaa ja Venemaa on majanduslikus mõttes ehk mahajäänumad, kuid nad on selle mahajäämuse kuhjaga tasa teinud just tänu oma rikkumata maa vaimsetele väärtustele. See ongi kontekst, milles 18.sajandi lõpul arenes välja vene hinge kontsept.
Panslavismi arusaamades selgusele jõudnult oleksid nad võinud ka teada saada, et too „saladuslik vene hing" on üks osa või fragment L'ame slave -st - slaavi hingest, mida tuleks otsida poolakate, tšehhide, serblaste, tšernogoorlaste, horvaatide, sloveenide ja paljude teistegi juurest, rääkimata ukrainlastest ja valgevenelastest.
Uurimata ja selgeks tegemata tausta, mille foonil see mõiste tekkis, on võimatu aru saada ja mõista, et tegemist on vaimsusega. Kitsamalt võttes tähendab see vene vaimsust, mis on laskunud usu kõrgustest intellektuaalsuseni ning eriti Dostojevski keele kaudu illustreerinud vene hinge suursugusust. Mida hakata pihta sellises olukorras koostatud ankeetidega? Kujutlege gruppi noori teadlasi näiteks Tambovist mööda Tartut ankeetidega ringi kõndimas, kusjuures nende ainsaks eesmärgiks on välja selgitada Tartu vaimu elu- või asukoht?!
Läänemaailma asjalikke ja suurtest Venemaa turgudest huvitatud ärimehi erutab eksootika õige pisut kui üldse. Nad tahavad investeerida ja saada kohe kätte ka kasumi ilma pankrotiohuta. Suhteliselt naiivselt usuvad nad ka majandusreeglite ja seaduste universaalsusesse ja sellesse, et need kehtivad iga kell ja igal pool sõltumata sellest, kas need maad nimetavad end postkommunistlikeks, sotsialistlikeks või reformide laboriteks. Senikaua, kuni pokaalide kõlina saatel vahetatakse mappe ja lubadusi, ebameeldivusi ega pettumusi ei ole. Need tulevad hiljem - nad tulevad siis, kui algab tegelik töö.
Osad rahunevad ja pöörduvad oma tavapartnerite poole tagasi, teised püüavad juhtunut analüüsida, kaasates selleks endisi sovetolooge, psühholooge ning kõikvõimalikke saladusliku slaavi hinge eksperte. Vaatamata territoriaalsele ja majanduslikule sõltumatusele on vene, ukraina ja valgevene geenid paari viimase aastasajaga niivõrd segunenud, et puhast rassi otsida oleks naeruväärne. Võib taastada rahvuslikku kultuuri, keelt ja traditsioone, kuid muuta SRÜ territooriumil elavate slaavlaste segatud genotüüpi ning koos sellega masside ühiskondlikku teadvust, on ilmselt lihtsalt võimatu.
Massiteadvuse tõsine uurimine koos vajalike hoobade leidmisega selle mõjutamiseks on vägagi keeruline. Uurijatele on abiks võetud Tolstoi, Dostojevski, Berdjajev, Nabokov ja paljud teisedki. Juurdepääsu massidele ei aidanud leida ka hilisemad õpetlased nagu näiteks Carnegie, Maslow, Blake, Shmeljov Lissitškin jt. Nende sõnavõtud ja artiklid kõlasid veel hiljuti kui avastused, kui sõnad Gorbatšov ja perestroika olid endise NSVL-i visiitkaardid, tänaseks on see kõik juba ajalugu.
Nagu Tartu psühholoogide pingutustest nähtub, tahetakse ajalugu korrata, kahjuks küll pseudoteadusliku farsiga, mida tsiteeritakse kahjuks varjamatu irooniaga õpetlaste ringkondades. Dostojevski laseb Karamazovil öelda, et lai on vene inimene ja „teeksin ta pisut kitsamaks" - aga mitte sel määral ja pidagem piiri, sest tahaks väga, et võiksime oma teaduse ka ülikoolide üle uhked olla!
