Kui William Shakespeare kirjutas oma sonette (mida ta ka ülimalt meisterlikult tegi), oli tal kasutada žanri maatriks, mis oli suhteliselt lihtne. Sonett koosnes teesist, antiteesist ja sünteesist. Kui vaadata meie praegusi poliitilisi tekste, siis annavad need sageli silmad ette ka kompartei propagandistidele. Muide, mitmed praegused tunnustatud poliitikud on läbinud propagandasõja eriettevalmistuse ja vastav kvalifikatsioon on neil kirjas ka kunagistel sõjakomissariaatide arvestuskaartidel, mida peeti erilise hoolega. Meil on kasutusel hoopis oma konstruktsioon - tees, antitees ja sellele järgneb mingisugune nonsenss, mis võimaldab eelpoolöeldut aja ja olude muutudes tõlgendada täpselt nii kuidas vaja. Kui keegi viitsib eelarvamusteta suvalist poliitikute tekste lugeda, leiab seal ka lihtsamaid analüüsimeetodeid kasutades hulga reeglipärasusi. Fraas „täiesti selgelt" näiteks tähendab seda, et aru ei saa midagi, isegi sõna „aga" on ühe fraasi omandanud puhtalt õigustava sisu - aga seal on veel hullem, aga midagi polnud parata, aga majandus tingis, aga aeg oli selline etcetc.

Maailma ajaloos on parempoolsete tekstid olnud reeglina sisukamad, kujundlikumad ja kui soovite, ka soojemad. Isandal on olnud läbi aegade kõike rohkem ja kõik on olnud parem, ka keel. Rõhutud inimene aga püüab uut maailma luua, ta suhe on aktiivne ja suunatud tegutsemisele. Parempoolset juhib aga soov kõike (eeskätt oma privileege) säilitada ja see oli põhimõtteline erinevus. Meie puhul seda nii käsitleda ei saa, sest skaala vasak-parem on meil reaalsuses lootusetult sassis, padusots võib end nimetada konservatiiviks ja vastupidi ja selle segadusega on ilmselt ka publik harjunud.

Anatole France kirjeldas mõningaid praeguseid võtteid juba tükk aega tagasi. Ühel kohtuistungil tõestas talle sõber, kuidas asi käib. Kohtus valitses suhteline vaikus ja France'i sõber Brian hõikas ühele märkamatule ja terve istungi vaikinud mehele: „Miks te kogu aeg vahele segate ja kohtunikku katkestate!"

„Aga ma pole midagi ju öelnud...", „Ärge seletage, Teie pärast ongi see jama..."  Nii läks kohtusaalis varsti tuliseks, vaikiv mees saigi kohtu solvamise ja segamise eest karistada. Absurdilähedased rünnakud on edukad, nende tõepärasust ei kontrolli keegi ja see ei huvita ka kedagi. Rahvas tahab verd, otseütlemist ja silte, vastupidise ilmnemisel on rong juba läinud ja jaamas ootavad juba uued ohvrid.

Valitsev seltskond on läbi aegade kasutanud kas teadlikult või kogemata oma kõnede ja seisukohavõttude iseloomustamiseks tuntud aforisme või püüdnud neid ise leiutada - üks või teine asi lihtsalt on nii, sinna pole midagi parata. Te olete loodud alamaks ja olge õnnelikud sellegagi, mis teil on, sest nii on see alati olnud ja nii see saab ka edaspidi olema. Siia on peidetud ka hoiatus omavolilise tegevuse eest, olgu see protest suvalisel viisil või oma seisukoha omamine - istu vagusi ja kiida takka, see garanteerib sulle elu ja niiske ja külma käega tehtud pai.  Alamad kasutavad põhiliselt vanasõnu, mis on oma sisult ja olemuselt suunatud tulevikku ja on samuti põhiliselt hoiatava sisuga - ära sa jumala pärast vastu hakka, teisiti mõtle või muul viisil kloaagi kaant kergita, ahh, mis meil üle jääb, võtame kahest halvast parema. Kas ei tule tuttav ette?   Peale seda konstanteeringut ei tule enam ju pähegi küsimus selle kohta, et miks ma selle halvaga pean rahulduma ja hea või parema nõudmine jääb kellegi teise pärusmaaks. Vanadele kreeklastele oli juba selged retoorika põhitõed ja need kehtivad tsiviliseeritud maailmas endiselt edasi. Tahad  võita silmnähtavalt tugevat, kuid närvis vaenlast, löö teda heatahtliku naljaga, see eeldab aga huumorisoont. Vastase üle irvitamine või veel hullem - alandamine, ei olnud hea toon. Meil millegipärast on sootuks vastupidi - mida krõbedam sõna, seda rohkem „peale läheb". Loogilised konstruktsioonid ei olnud rahvale meelepärast juba Kreekas, tulemus sõltus suuresti esineja isikust ja selles mõttes kehtib see ka meil väikese mööndusega. Tundub vähemasti, et meil pole tegemist mitte niivõrd isiku endaga, kuivõrd rahva kujutlusega kõneisikust. Seda kujutlust on üldiselt raske väänata või muuta, sest väljakujunenud arvamus on otsekui osa retsipiendi isiksusest, selle muutmine isegi silmnähtavate tõendite ja vastuvaidlemist mittesallivate argumentide olemasolul tähendaks oma isiksuse kallale minekut ja see käib enamusele üle jõu suisa füüsiliselt.

Niisiis - teeks asjad lihtsamaks ja suhtleks edaspidi stepptantsu ja peeretamisega, nagu Vonnegut kirjeldas?!