Andres Raid: Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist!?
Ei usu, et meil oskajaid ei ole - Indrek Neivelt ja paljud teised on tunnustatud ja hinnatud finantsistid on nõutud ja hinnatud laiemaski rahandusmaailmas.
Paar nädalat tagasi ilmus ajakirjanduses artikkel, mis puudutas tehinguid sularahaga ja selle võimalikku kadumist seoses eurotsooniga sootuks. Ilmselt oli tegemist tekstis väikese, kuid ülimalt olulise möödarääkimisega – rahandusministeeriumi kõneisik väitis trükipressis, et tegelikult on kaupmeestel õigus sularaha vastuvõtust keelduda juba 1992.aastast ja alles hiljem tekkis sinna (juba teises väljaandes ja pisut hiljem) korrektiiv, et „poolte kokkuleppel“. Eesti vabariigi rahaseadust pole keegi muutnud ja vastavalt seal sätestatule tuleb kõigil – nii juriidilistel kui ka füüsilistel isikutel takistamatult arveldada ka sularahas. Küsimus pole siin absoluutselt selles, et kaardiga on mugavam või vastupidi – seadus annab õiguse arveldada sularahas ja seda õigust ei saa ei ignoreerida nagu ka inimeste õigust seadusega antud piirides käituda.
Eesti pangasüsteem on õnnetul kombel ja kindlasti mitte kogemata välispankadele kätte mängitud ja isegi Eesti Vabariigi riigieelarve on võõrriikide pankade hallata (pole kuulnud midagi riigihankest selle kohta, kus pangas oleks efektiivne oma rahavaru hoida!) ja sel viisil kontrollivad välispangad meie majandustegevust praktiliselt 100 grammise vorstiostu täpsusega ja pole tarvis olla kuigi tugev finantsanalüütik, et ära jagada, mida see kaasa toob. Igasuguse siinse tootja või teenusteosutaja ambitsioonid õitsele puhkeda, välisturule ilma tegema minna on pidurdatavad hetkega ja selles mõttes on see ju igati loogiline tegevus, sest kellele seda uut ja endisest orjast konkurenti ikka vaja on. Kohalikud otsustajad on sisuliselt pankade lobistideks tehtud ja hüpoteetiliselt võib küll öelda, et mõni kuu tagasi tekitatud kisa selle ümber, nagu oleks juba olemas seadus, mis sularaha enam eksisteeri juba olemas, teenis lihtsalt soodsa fooni tekitamise esmärki. Rahvas harjub ära selle mõttega, hakkab vastavalt ka tegutsema ja siis on seaduseandjal nagu 40 aastat tagasi hea öelda, et „tulles vastu töötava rahva huvidele ja tahtmistele“ kehtestatakse pangaorjus ka seadusega.
Suhtes pangaga on üsna huvitav jälgida ka seda, kuidas muidu meie üks põhisaavutustest – inimõigused – ununevad ja vastupidine käitumine tundub igati loogilise ja normaalsena. Võtad välja suurema hulga sularaha, pead valmis olema pangatöötaja küsimuseks – milleks teil seda vaja on?! Pank on nagu iga teinegi erakontor ja selliste küsimuste esitamine kas terrori- või mõnest muust tõrjest lähtuvalt põhiseaduse vastane ja inimene ei peagi sellele vastama. Küsimus ei ole siin jällegi selles, et inimesel on midagi varjata või ei – küsimus on põhimõttes ja inimese põhiõiguste riiklikus austamises. Pankade ja ka kohaliku „suure venna“ huvid jooksevad siin kokku – esimesel oleks väga uhke teatada, et kontroll on 100%-line ja ükski sent pankadest enam mööda ei lähe, kasum tuleb rõõmsalt koju ja koloonia sõltuvus pangaomanike huvidest on samuti saavutanud täiuse. „Suur vend“ – nii kohalik kui ka mujal asuv saab üsna korraliku kontrollimehhanismi nii rahva liikumise kui ka eelistuste kohta. Ja taas – küsimus on siingi pelgalt inimese põhiõiguste austamises, mis seisneb kasvõi vabaduses valida endale sobilik ja seaduse raamidesse mahtuv käitumisjoon.
Rootsist tuli hiljaaegu uudis selle kohta, et Rootsi pensionärid seisavad vastu Swedbanki sularahast loobumise plaanile. Mis seal teisiti on? Rootsi „penskarid“ ei maksa samale pangale sellist andamit, nagu meie siin ja ometi ei lähevad rootsi „penskarid“ avalikult panga (või ükskõik kelle) vastu niipea, kui tunnevad, et nende seaduslikke õigusi piiratakse. Meil on kindlasti inimesi, kes nende inimeste üle vaid naeravad ja kiibitsedes küsivad – no mis te sellest võidate! Rootsi ajakirjanduses anti sealsete pensionäride vastus mis oli selge - meil on inimväärikus, millega me ei kauple ja mitte keegi ei sunni meid oma armsal Rootsimaal tegema asju, mida me enda õigusi ahistavaks peame. Meil jääb paljudele see jutt ilmselt arusaamatuks ja see on arusaadav. Meil aetakse isegi kõrgkoolide õppekursustes õppejõudude(!) asjad sassi – öeldakse küll väärtused, räägitakse aga paraku huvidest ja isegi tõe kategooria on pandud pretsedenditusse sõltuvusse mõistega „kasu“.
Kui see tõesti nii on ja see on üldiselt aktsepteeritud, siis pole paraku mõtet rääkida ka kuulumisest Lääne-Euroopa või Põhjala „ühisesse“ kultuuriruumi ja tuleb lihtsalt tunnistada, et meil on mõningate paradigmadega lihtsalt teistmoodi ja selles mõttes pole siin ju midagi taunitavat.
