Ajaloo käik näitab meile üsna üheselt seda, et kohalik omavalitsus tekkis tavaliselt ikka sinna, kus oli vaja kohaliku võimu initsiatiivi kuidagimoodi toetada ning seda eeskätt kõikvõimalike kriiside valutuks ületamiseks. Kohalik juhtimistasand on üks vanematest ja universaalsematest ja see printsiip on vastanud inimkonna vajadustele juba aegade hämarusest alates (Vana-Rooma!) ja oli üsna pikka aega sotsiaalse organisatsiooni üheks põhiliseks vahendiks. Ühiskonna arenedes kasvab tema vastastikune võõrdumine (ka võõrandumine) riigist ning samal ajal muutuvad kohaliku omavalitsuse ülesanded üha keerukamateks. Pistame nina korraks ülipõgusalt ajalukku ja see muudab arusaamise meie praeguse seisu kohta oluliselt lihtsamaks.

Stalini ajal, ehk 30-ndate alguseks sai selgeks, et kohalik võim ei vasta keskvõimu ootustele ning taastatud riiklikule omandivormile ja seetõttu võeti 1933.aastal vastu määrus „Linnanõukogust". Selle määrusega said kohalikud linnavõimud proletariaadi diktatuuri kontrollorgani rolli, mis pidi keskuse poliitikat läbi viima „kohtadel". Just nimelt see periood tähistas kohaliku võimu kui sellise marginaliseerumist ning selle sisulist „riigistamist". Sellel perioodil suureneb kõikvõimalike rahvaalgatuslike koosluste teke, olid selleks siis maja-, tänava- või mõned muud nõukogud.  

II Maailmasõja ajal (Nõukogude Liidu jaoks oli see Suur Isamaasõda) jätkasid kohalikud võimud tööd ja neis toimusid struktuurilised ümberkorraldused, mis olid suunatud keskvõimu maksimaalselt suurele rollile ja määravale osale ning see puudutas nii majanduslikku, poliitilist kui ka sõjaväelist valitsemist. Nikita Hruštšovi valitsemisaeg tähistas nõukogude jaotumist tööstuslikeks (linnad) ja põllumajanduslikeks (maapiirkonnad). Kolhooside- ja sovhoosideülene kontroll pisut nõrgenes ja toimus ka juhtimise ümberkorraldamine, see omakorda parandas mõnevõrra erinevate piirkondade spetsialiseerumist ja omavahelist koostööd ning kohalike ettevõtete teket.

1977.aasta Konstitutsioon kinnitas teesi „Arenenud sotsialismist" oma preambulas ja kinnistas avalikult parteibürokraatliku võimutäiuse. Vastavalt sellele konstitutsioonile moodustasid kohaliku võimu ja juhtimise baasi Töörahva saadikute Nõukogud ja nende töövormiks olid istungjärgud ning oma töös tuginesid nõukogud ajutistele ja pidevatele komisjonidele. Vahetut juhtimist teostasid täitevkomiteed, mis omakorda oma osakondade ja valitsuste kaudu korraldasid kohalikku elu. Niisiis oli kohalike võimuorganite ülesehituse ja funktsioneerimise põhimõtteks demokraatlik tsentralism, milles kooskõlastatult tegutsesid ja majandasid kõrgemal ja madalamal seisvad nõukogud. Tegelik võim oli „kohtadel" tegelikult parteiorganite käes ja loomulikult teostasid nende tahet kohalikud nõukogud. Seega - kohalikud nõukogud olid otseses sõltuvuses täitevvõimust ja siin on üks põhjus, miks see nõukogude süsteem oli ebatäiuslik, ebaefektiivne ja teada on ka see, millega kogu see lugu lõppes.

Eestis oli administratiivjaotuse aluseks väljakujunenud tava, majandamine ja kokkulepped. Kihelkond ei tähendanud ju ka muud, kui kokkulepet (kihlad - kokkulepe) selle kohta, kes mida ja kuidas teeb, mille eest vastutab. Ametnik tähendab juba tõesti teenust, ametnik ei ole selle paigaga enam seotud, kuivõrd palga läbi ja kihelkonna käekäik, kui see just ametniku palgas ei peegeldu, ametnikku eriti ei huvita. Sestap oli just omanikutunne koos sellega kooskäiva nii uhkuse kui ka vastutustundega üsna suur jõud. Kuulumine ühte või teise kihelkonda tähendas suuresti ka inimeste identiteeti ning selles mõttes oli arusaadav, miks stalinlik haldusterritoriaalne reform lõi kihelkondade kaotamisega teadlikult just identiteedi pihta. 1940.aastal alanud reform pööras sunniviisiliselt senise „kodukoha" mõiste suuresti segamini, tekkisid (tekitati) kolhoosid-sovhoosid ja nende keskustest said uued, kuhu toonaste sageli repressiivsete moodsas kõnepruugis „tõukefondidega" loodi „tõmbekeskusi". Lõhuti ära mitte ainult kaart, vaid suuresti ka arusaama oma juurte ja kuuluvuse kohta.

On üsna paradoksaalne on olukorda täna, kui kõrvutada meie praegust valitsemisviisi ja haldusjaotust jutu alguses esitatuga. Stalinlikku haldusjaotust, st Suure Juhi alustatut on ellu viinud ja jätkanud üsna usinalt kõik meie iseseisvusaja valitsused. Ikka võimupartei esindaja (komissar) nii maavalitsusse kui ka riigiettevõtte nõukogusse parteipoliitikat korraldama - seda isegi juhul, kui „kohalikud kohtadel" komissari senise tegevuse(tuse) või persooniga nõus ei ole ja komissari seob sihtpunktiga vaid igasugusest vastutusest vabastatud parteiline ülesanne. Komissar on sageli keegi, kes jagab kellegi poolt antud korraldusi ja see on tihti ka ainus, mida ta üldse jagab. Ta ei erista valitsemist, haldamist ja juhtimist, suhtlemine on talle võõras ja seda asendab kohtlemine ja kes ei kiirusta mitte midagi ära tegema, vaid just kellelegi ära tegema.

Aktiivsel vale orientatsiooniga diletandil peaks olema võimalikult väike motivatsioon, kuid tavaliselt on see kahjuks just vastupidi. Kunagi varjamatu irve kaasatoonud vabrikutöölisest külla saadetud külvivoliniku jutt ja totaalne asjatundmatus on omandanud vägagi reaalse sisu ja haldusreformist rääkijail pole siiani ka muud argumenti olnud, kuivaid partei soov ja rahaline tasuvus ning sellel viimaselgi pole siiani olnud ühtegi tõsiseltvõetavat isegi mitte analüüsikest. Keegi ei pretendeeri siinkohal ajaloolisel mälul ja kombeil põhineva kunagise haldusjaotuse mehaanilist taastamist, vaid stalinliku järjepidevuse krampliku alalhoiuga võiks ka ikka kuidagi ühelepoole saada. Eks ta raske ole, sest poliittöötaja koht on soe ja võimaldab pakkuda „teenust", mille kohalik komissari kõnepruugis näiteks „töll" kinni peab maksma sõltumata sellest, kas ta selle osutamist kunagi tahtnud on või on tegemist sulaselge ning samas igati seadusliku väljapressimisega. (vt. jutu algus). Võib-olla on aga tõsiselt võetud Goebbelsi tõesti toimivat fraasi selle kohta, et kui sa tahad midagi mitte teha, siis tuleb sellest vahetpidamata rääkida. Stalinlik praktika Goebbelsi teooria käsikäes...