Andres Raid: Turvalisus kui kaup
Õhukese riigi puhul on normaalne, et turvalisus tuleb privatiseerida. Turvatunde ja — teenuste monopol on erinevate riigi (valitsuse) poolt sanktsioneeritud erafirmadel, nende tegevuse ainsaks motivaatoriks on kasum ja inimarmastust või tegelikku hoolimist sealt otsida ei maksa. Eestis on iga päev uus HIV-i nakatunu ja on loomulik, et see ei huvita kedagi, sest narkari käest pole midagi võtta, las kooleb ja seda enam, et ta on ise selle tee valinud. Siseminister kuulutab samas, et liiklusreeglite rikkujate suhtes tuleb kasutada trahvide ja karistuste maksimummäärasid ja sealtki ei vaata vastu hoolivus oma kaasmaalaste või inimelu kui sellise vastu, vaid suurenev rahavoog, mis on alati suunatav kuhu vaja. Igasuguse turvaelemendi puudumine muutub aktuaalseks siis, kui selle puudumise korral on võimalik kedagi trahvida ehk tekitada raha, aia ääres konutava rahatu tegelase elu ei huvita kedagi, sest sealt pole samuti midagi võtta. Kõik, mis turvalisust tähistab, maksab, olgu see tulekustuti autos või „julgeoleku tootmine“ Afganistanis (T.H.Ilves) ja mitte vähe. Pikkamisi moodustab termin „turvalisus“ ajus mõiste, mille üle ei vaielda ja mille tootjale tuleb maksta kõhklemata ja küsimusi esitamata hinda, mis ei kuulu vaidlustamisele.
EPL-st võib lugeda, et narkosurmasid on 2012.aasta algusest olnud oluliselt rohkem kui liikluses hukkunuid. Lisajõud tuuakse, aga mitte sinna, kus ohvreid rohkem vaid sinna, kus võimalik turvariskid rahaks pöörata. Samast lehest võib lugeda: „Isegi välismeedia pööras sellele tähelepanu, et Eesti narkosurmade arv on seitse korda euroliidu keskmisest suurem. Põhjuseks on 2000-ndate alguses tänavale tulnud fentanüül ehk valge hiinlane.“
Võtab suisa nõutuks — politsei arvab ja lugeja usub tõsimeeli, et süüdi on mingi aine ja taeva pärast mitte inimesed, kes seda levitavad? Narkopolitseinikud ise nurisema ei kipu, ilmselt oleks neil see ressurss nii raha kui ka muude ressursside osas võrreldav liiklustrahve kasseerivate (väljakirjutavate) ametivendadega maanteedel, oleks olukord ehk teine. Samas, on üsna selge, kummast tegevusest riigi ülepolitiseeritud rahakott enam huvitatud on. Metsaveoautojuhid teavad näiteks täpselt, et läti ametivennad võivad meil ülekaaluliste koormatega täiesti muretult tunda juba seepärast, et neil trahviraha kättesaamine on oluliselt keerukam kui omadelt — kah omamoodi hierarhia, kus ei maksa mingi sageli müstiline ohutus vaid puhas papp.
Kummaline on mõtlemise muutumine või selle vaikne, kuid süstemaatiline muutmine. Inimene ostab päevast päeva üha kallimaks muutuvat üsnagi müütilist substantsi, antud juhul turvalisust ja maksab selle eest tõrkumata. Kõikvõimalike propagandistlike turvalisuskampaaniate tekstid viitavad oma terve mõistuse puudulikkusele või vähemalt kaosele selles. Olgu see suurt raha maksev kampaania, mis propageerib käte pesu või nüüd üsna värske näide selle kohta, kuidas armsast kiisusid ja notsusid vedanud rongist on tehtud suisa vaenlane — Tunne vastast, rong tuleb ja litsub su laiaks! Piilupardi asemel jõllitavad vedurist sind inimvihkajaliku pilguga masinistid, kes sinust ilmaselge ükskõiksusega üle sõidavad — mis sa siis kakerdad seal ees ja kas sul trahv viimasest korrast ikka maksmata?! Paras sulle!
Arusaamad turvalisusest muutuvad sedavõrd, kuivõrd neid meile ette söödetakse ja see kõik on meie endi huvides. Pole mingi saladus, et kraanivesi näiteks enamuses Tallinnas on oluliselt tervislikum ohutuse mõttes, kui suvaline pudelivesi. Üldlevinud arusaama järgi see ju nii olla ei saa, ma ju maksan selle neetud pudelivee eest ränka hinda ja see ju peab hea olema, veelgi raskem on aga endale tunnistada, et olen aastaid loll olnud ja kogu aeg maksnud millegi eest, mis seda väärt ei ole. Tulles jutu alguse juurde tagasi, tuleb Corey Robiniga nõus olla — ideoloogia on tõepoolest oskuslikes kätes võimsam kui aatomipomm ja efektiivsem kui kõik senised geneetikud, kel ilmselt ei õnnestuks inimest nii lihtsalt mingiks lojuseks muuta.
