See tuim küünilisus on mingis mõttes lausa uskumatu. Peibutuspartidest rääkida on juba piinlik. Peaks olema elementaarne, et minister või parlamendisaadik kohalikku omavalitsusse ei tiku, nagu seegi, et isikutel, kes on viimastel aastatel kõiksugu roppusi teinud, sobiks hoiduda häbelikult nurga taha. Või kui just tahetakse suurel plakatil midagi rahvale kuulutada, siis võimalikud variandid oleksid: „Hakkan ausaks inimeseks!”, „Ma ei valeta enam!” või „Luban, et ma pole enam broiler!” Aga ei, kus sa! Nemad ei kahetse, nemad ei muutu, nemad ei õpi vigadest. Aetakse demagoogilist plära ja õigustatakse kõikvõimalike kõverate teooriatega oma kandideerimist.

Issake, asi peaks ju olema imelihtne! Valija on mingis mõttes otsekui tööandja. Kui töövestlusele saabunud kodanik – ehk siis linna või valla volikokku kandideerija – jätab hea mulje ning osutub palgatuks, siis on ju meil põhjust olla pettunud, kui ta tööle ei ilmugi, vaid saadab enda asemel hoopis oma tõbisevõitu lellepoja, kellele on varases nooruses raske laelamp pähe kukkunud. Ega me siis teda ei soovinud!

Toome sellise näite: meie korvpallikoondise kapten Kristjan Kangur sõlmis hiljuti lepingu Itaalia klubiga. Sõlmis sellepärast, et mees on seda väärt, klubi vajab teda. Oletame nüüd, et treeningule saabub hoopis üks kääbus – Kanguril pole aega tulla, sest ta on mujal ametis, aga kääbus on vana sõber ja tööd mehikesel kah praegu pole, nii et las patsutab palli.

See oleks ju absurdne, sellist asja lihtsalt ei saaks juhtuda. Ja loodetavasti ei juhtu ka Eestis. Kõik need libedat juttu ajavad ministrid ja parlamendisaadikud, kes ei suuda mõista, et kõikidel valimistel ei pea tingimata kandideerima ning et kui sul on juba üks töökoht, siis hoia seda ja ära roni igast uksest sisse, tuleks otsustavalt ainsagi hääleta jätta. See on nagu mingi haigus, midagi erotomaania sarnast! Nii nagu erotomaan üritab igat ettejuhtuvat vastassoolist voodisse vedada, nii tormab peibutuspart, pea ees, igasse valimiskampaaniasse. Kuidas nii, valimised tulevad, aga mina ei kandideerigi! Oi-oi-oi, nii ei saa! Kusjuures erotomaan käib vähemalt ise voodis ära, aga part osaleb üksnes pulmatantsus, sosistab partnerile kõrva magusaid meelitusi, aga kui asjaks läheb, avastab võrgutatu oma sängist hoopis pardi pimeda vanaisa.

Väga kurb, et isegi sotside liider Sven Mikser, kes esiotsa väga arukalt kandideerimisest keeldus, ei pidanud lõpuni vastu, tuues põhjenduseks asjaolu, et tema kandideerimise puhul olla sedasama lubanud teha Tartus ka Marju Lauristin. Mingit loogikat selles tehtes pole: Marju Lauristin on emeriitprofessor, kelle osalemine Tartu linna volikogus oleks igati loomulik ja tänuväärne, Sven Mikseri kandideerimine on aga lihtsalt häälte kogumiseks tehtud trikk, mis muudab sotside poolt hääletamise kahjuks võimatuks.

Loodan, et need peaaegu 50% valijaist, kes arvamusküsitluste andmeil on keeldunud toetamast praeguseid parlamendierakondi, jäävad endale kindlaks, ei lase maotutel plakatitel ennast juhmistada ning leiavad oma kandidaadi valimisliitude esitatud nimekirjadest. Inimeste seast, kes kandideerivad päriselt, mitte erakonna kontori korraldusel.