Andrus Kivirähk: Oravate vaevaline viinaravi
Ehk siis võtta taas kord jutuks Reformierakonna kuulus rahastamisskandaal! Mis ei näi asjaosaliste kurvastuseks vähimalgi määral vaibuvat.
Kusjuures tegelikult peaks Reformierakond toimuvat võtma kui komplimenti. Neisse siiski veel usutakse, neid peetakse paranemisvõimeliseks. Näiteks Keskerakonnale on kõik juba ammu käega löönud. Ka Savisaar sattus ju alles hiljuti mingi järjekordse skandaali keskmesse, aga tema sahkermahkreid ei viitsi keegi tähele panna. Ah et jälle mingi sulitemp – no pole ime! Kõik teavad, et Keskerakond on sedasorti kraamist tulvil nagu kevadine lomp konnakullestest.
Piltlikult öeldes – viinaravile saadetakse ikka vaid see alkohoolik, keda loodetakse paranevat ja kellel on ülejäänud inimkonnale veel midagi pakkuda. Kas või vägisi, kui ta ise minna ei taha! Süstid sisse ja ehkki protseduur on piinarikas, saab temast pikapeale ehk jälle normaalne inimene. Seevastu neid vennikesi, kes kusagil võpsikus vedelevad ja odekolonni kaanivad, ei ravi enam keegi. Nemad on maha kantud, keegi ei usu enam, et nad kunagi veel tõusevad. Nemad on paadunud.
Reformierakond peaks tõesti rõõmustama, et neid esialgu veel Savisaarega ühte patta ei panda. Mitte kaeblema selle üle, et nad on ette süüdi mõistetud.
Sest kuidas siis mitte süüdi mõista, kui inimesed ise käituvad nagu kurjategijad. Silver Meikar võib meeldida või mitte, me võime tema sõnu uskuda või neis kahelda, aga vähemalt peab ta end ülal inimese kombel. Vastab küsimustele, vaatab otsa, naeratab. Seevastu mõned isikud saabuvad ülekuulamisele nagu tegelased „Ristiisa” filmist. Kaasas hästi makstud tippadvokaat, kelle ülesandeks on nad mingi kavala nipiga mülkast välja sikutada, istuvad nad sünge näoga suletuks jäävas autos või tormavad mööda tänavat, silmad klaasistunud ja hambad tangis, nagu inimesel, kes on pidanud terve Tallinna–Tartu bussisõidu kibedat häda kannatama ning kihutab nüüd kõike ettejäävat teelt paisates päästva kemmergu poole. Pole raske arvata, kummale poole kaldub kõrvaltvaataja sümpaatia. Poliitik peaks ometi mõistma, kui naeruväärse mulje jätab inimene, kes temaga vestleva ajakirjaniku kõrval vaikides galoppi laseb. Viisakas inimene ometi vastab, kui temalt midagi küsitakse, ainult mats, tumm või umbkeelne ei saa sellega hakkama ehk siis kohmab: „Ei kommentaari!”
Tegelikult pole ju küsimus üldse Kristen Michalis! Seetõttu pole enam kuigi tähtis ka see, kas ta astub tagasi või mitte. Nüüd ei muudaks see midagi, see oleks kui jonnaka lapse käest välja pigistatud „tere”. („Kas sa ütlesid tädile tere? Miks sa ei öelnud! Ütle! Kui sa ei ütle, siis ma sulle jäätist ei osta! Kas saab juba! Ütle tere!” Piinlikkust tundev tädi kinnitab, et ega see tere polegi tähtis, ja püüab isegi poisi päästmiseks luisata: „Ta ütles juba, ma kuulsin, väga vaikselt!” Aga ema ei jäta ikkagi poega rahule, kärgib ja lunib ja saabki lõpuks tõrksa jõnglase suust mingi ebamäärase krigina välja meelitatud. Kuid kellele selline „tere” rõõmu teeb?”) Kui justiitsminister praegu mossitades ning vihast puhisedes tagasi astuks, ei lahendaks see ometi Meikari poolt avalikkuse ette toodud probleemi.
Reformierakonnal oleks tarvis teha midagi tõeliselt siirast, mitte ümbritseda end advokaatide ning vaikimismüüriga ja põrnitseda ülejäänud ühiskonda nurka aetud metslooma palavikulisel pilgul. Nagu alkohoolik arsti. Sest tegelikult eeldab ka viinaravil viibimine koostööd. Kui palatisse salamahti pudeleid sisse smugeldada ja edasi juua, pole paranemist loota.
