Andrus Kivirähk: Pussy Riot ja Kristus
Imestatakse, milleks oli Venemaal taas tarvis nii avalikult kuulutada, kui ebademokraatliku riigiga on tegu. Tulnuks tüdrukutele andestada, arvavad analüütikud, sest ehkki tegu iseenesest oli muidugi inetu, ei olnud asi siiski nii hull, et noored naised lausa puuri pista. Kirik peaks ju patustanute suhtes suuremeelsust ilmutama.
Jah, väga paljud, ka muidu liberaalsete vaadetega inimesed,on seda meelt, et Pussy Riot on siiski rüvetanud pühadust. Olgu mis on, aga kirikus ei tantsita! Muidugi, Putin reageeris üle, aga kui aus olla, siis läksid rumalad tüdrukud tõesti üle piiri. Valigu ikka kohta, kus karelda, pühakoda on ikkagi pühakoda. Kujutagem vaid ette, kui midagi sarnast toimuks Eestis, kallil jõulujumalateenistusel, kus meie president ja peaminister koos teiste kirikulistega hardalt laulda jorutavad. Oleks ju kole küll!
Mulle jällegi tundub, et ennast kristlaseks pidavad inimesed on lootusetult sassi ajanud põhilise ja sekundaarse ehk siis peavad pühaks ennekõike kulda ning küünaldesse mattunud maja ning selle keskel pikas kallis kleidis ringi tatsuvat habemikku. Tegelikult on ju kogu see krempel loodud siiski ristiusu keskse figuuri, uue testamendi peategelase Jeesus Kristuse auks. Vähemalt sedasi räägitakse, Kristuse najal kogu see hiiglaslik organisatsioon püsti püsib. Mina jällegi väidan, et kui lähtuda Jeesuse-nimelise tegelaskuju olemusest ja loogikast, siis on tuhat korda lihtsam kujutada Kristust vestlemas Pussy Rioti liikmetega, kui oletada, et tal oleks midagigi ühist president Putini või patriarh Kirilliga.
Sest ka Jeesus, nii nagu evangelistid teda kujutavad, oli oma ajastu mässaja, võib isegi öelda punkar – niivõrd kohatud ning ootamatud võisid tunduda tema armastust ja headust jutlustavad õpetused tollases karmis vanatestamentlikus maailmas. Putin ja Kirill sarnanevad aga rohkem nende rahavahetajatega, keda ta piitsaga templist välja ajas. Ja pole juhus, et ka Kristus sai lõpuks võimude poolt karistada, täpselt nii nagu Pussy Rioti liikmedki.
Kristus Putini või patriarhi ees – seda stseeni on kujutanud Dostojevski oma „Vendades Karamazovites”, peatükis „Suurinkvisiitor”. Dostojevskilt on pärit ka täpseim Kristuse kujutis kirjanduses – vürst Mõškin. Inimene, keda tema isetu headuse ning osavõtlikkuse tõttu üldiselt idioodiks peetakse ja kelle sugulaseks maailmakirjanduses on näiteks don Quijote, aga miks mitte ka Švejk? Igal juhul on tegemist ebamugava persooniga, kelle siiras olek muudab relvituks ka kõige suurema suli. Keda pole võimalik ära osta ega hirmutada. Kes näeb sind läbi, otse su musta südame põhja. Seda enam on need sulid valmis hiljem, pärast veidriku surma, teda ära kasutama, tema pealt teenima ja teda omaenda huvides „kaitsma”. Kristuse pilt kirikus – see on alati kurb vaatepilt, mis osutab, kuidas iseenesest ilusat ideed on võimalik ära solkida.
„Patriarh Gundjai usub Putinit. Parem, tõbras, võiks Jumalat uskuda,” laulsid tüdrukud Lunastaja Kristuse peakirikus. Mina ei oska nendest ridadest küll midagi pühadust teotavat leida – kui just mõni inimene ei pea pühaks kodanik Gundjajevit, aga sellisel juhul on tegemist juba mingi teise, gundjaisminimelise religiooniga. Tõelist kristlast ei peaks Pussy Rioti esinemises miski häirima. Mina pole kristlane, aga olen siiski kindel, et see laul Jeesusele meeldiks. Väga võimalik, et see oli üldse kõige ehedam ja ausam palve, mis selles kuldsete kuplitega kõrghoone altari ees kunagi kõlanud on.
