Anna-Maria Penu : Roosi saajaga seda ei juhtu
Teisisõnu kingib rahvusvahelisel raamatu ja roosi päeval, mis mõeldud kirjanduse mõju suurendamiseks ning lugemisharjumuse süvendamiseks rahva(NB!) hulgas, neiu noormehele raamatu ja noormees neiule... roosi?!
Tõesti, lihtsalt suurepärane! Vaimustava sümbolismiga traditsioon, mille igasuguse muutuseta alalhoidmist tuleks rahva seas kõvahäälselt taastoota ning päeva iganenud sõnumi, raamatu ja roosi sügavalt erineva tähenduse üle mõtisklemist vältida. Sest selline see elu juba kord on, et mehele sobib rohkem tarkusi täis raamat, nagu ta ise, ning naisele magusalt lõhnav õienupukesekene. Jah, täpselt, nagu naine isegi!
Ilmselt seetõttu polegi naisi väga raske ette kujutada armastatule, isale, vennale või sõbrale teost valimas, mis oleks niivõrd eriline, et tunduks kui kingisaaja jaoks kirjutatud. Naised kulutavad Selle Õige leidmiseks tunde, vahel lausa päevi, nädalaidki. Nad käivad raamatulaatadel, poodides, seiklevad internetis otsides häid vihjeid, kriitikat, et avastada see sobivaim, parim, see ainus raamat tollele valitud mehele, kelle maitset, eelistusi ja huvipakkuvaid teemasid tunneb naine sageli paremini kui iseennast. Mehele on vaja leida raamat, mis viiks rändama kõige laiemas tähenduses, tekitaks tundeid, uusi mõtteid, küsimusi ja pakuks võtmeid, valemeid keerulise inimloomuse lahkamiseks, mõistmiseks. Ja üldjuhul, asjale niimoodi objektiivselt lähenedes, kirjutavad taolisi väärt raamatuid meesautorid...
Seda kinnitavad erinevate (mees)kriitikute ükskõik millises aasta kirjandust käsitlevas artiklis äramärgitud teosed ja ka Kultuuriministeeriumi 2009. aasta kirjandusauhindade nominentide nimekiri, mis eelmiste aastate omadest oluliselt ei erine: 26 meest ja 12 naist (üks luules, teine esseistikas, kuid enamus lastekirjanike ning tõlkijatena). Ja täiesti ootamatult osutusid pea kõikides kategooriates laureaatideks mehed... Ainult Piret Saluri sai auhinna mehe poolt kirjutatud teose tõlkimise ning Marju Lepajõe mehe värssidest kirjutatud artikli eest. Ja siis räägitakse, et naiskirjanikke, keda on praktiliselt meestega võrdselt, hinnatakse sama mõõdupuu järgi ja nende loomingut ei tituleerita lihtsalt niisama tibikirjanduseks või «naistekateks». Kui nii öeldakse, siis ilmselt nõnda ka on. Me oleme seda nii palju kuulnud, et hakkamegi lõpuks uskuma.
Ja mis sest, et keskmine naine loeb keskmisest mehest tunduvalt rohkem. Mehed peaksid 23. aprillil (ning olgem ausad, ka ükskõik millisel muul kinkimist eeldaval tähtpäeval) ikkagi esimesse lillepoodi tõttama ja sealt oma armastatule, emale, õele või sõbrannale hoopis ühe roosi ostma. Roosidega on kerge, valida pole eriti vaja. Samuti pole oluline tunda kingisaaja maitset, eelistusi, huvipakkuvaid teemasid, sest kuna kõikidele naistele meeldivad roosid ja kõik roosid on ühesugused ei kulu mõtlemiseks, võrdlemiseks ega otsustamiseks minutitki. Nad, roosid siis, on ilusad, odavad, pealegi lõhnavad hästi... Ja närtsivad hiljemalt nädala pärast. Neist ei jää järele muud, kui kuivanud kroonlehed ja roiskunud vesi, mis tuleb küll naisel endal pärast vetsupotist alla valada, vaas puhtaks pesta ning lauale kukkunud kroonlehed prügikasti visata aga sellegipoolest tunneb naine mehelt roosi vastu võttes end äärmiselt meelitatult...
Kuigi ta teab, et heast raamatust on paremat kinki raske leida, sest loetu võib mõjutada, liigutada, raputada inimest nii võimsalt, et muudab teda täielikult. Vahel lausa jäädavalt.
Ja ta teab ka seda, et roosi saajaga seda ei juhtu...
