Ingmar Muusikus

Mahukas artiklis "Kuidas rahvusvaheline õigus päästis Eesti ja kuidas Eesti päästis rahvusvahelise õiguse"(Sirp nr. 3) esitab ameerika julgeolekuanalüütik Paul A. Goble muuhulgas järgmise põneva mõtte: "Rahvusvaheline õigus ütleb väga selgelt, et riikidel on kohustus kohelda kõiki oma territooriumil elavaid inimesi inimlikult, aga samal ajal ütleb ta ka väga selgelt, et riikidel on õigus otsustada, kes on nende kodanik ja kes mitte. Keegi ei hakanud väitma, et riigid, keda on Teise maailmasõja ajal okupeerinud Saksamaa või Jaapan, on kohustatud andma kodakondsust teistest riikidest pärit inimestele, kes olid toodud nende territooriumile. Kuid samas olid paljud valmis nõudma, et Eesti just nii talitaks, ehkki samas tunnustati Eestit kui varem okupeeritud riiki".

Lugupeetud rahvusvahelise olukorra mõtestajale tuletaksin meelde mõningaid siinse lähiajaloo tipphetki. Näiteks osalesid kõik Eesti alalised elanikud (rahvusest ja päritolult sõltumata) 1988-1991 viimase Ülemnõukogu valimistel (1990) ning iseseisvusreferendumil (1991). Ja seda põhimõttel üks inimene -- üks hääl. Selle tulemused kujunesid sedavõrd mõjusateks, et said iseseisvusvõitluse väga oluliseks argumendiks. lausa rahvusvahelisel tasemel: näiteks omaaegne USA riigisekretär James Baker tuletas läbirääkimistel-kohtumistel vastavat tõsiasja kogu Nõukogudemaa juhile Mihhail Gorbatšovile korduvalt meelde. Eesti Vabariigi iseseisvuse taaskehtestamine möödus veretult. Säärane ainulaadne saavutus (mõelge, just algas Jugoslaavia kodusõda!) oli suurema osa siinsete elanike teadlik või alateadlik valik. Paraku aga valis Eesti poliitiline eliit oma enamikus reetmise tee -- 1992. aastal võttis iseseisvuse väljakuulutamist initsieerinud Ülemnõukogu poliitilised õigused ära ca 1/3 oma valijatest (vähemalt 130.000 inimest). Viimane tõsiasi on nii juriidiliselt kui ka eetiliselt lausa uskumatu. Lisaks ei olnud (ja ei ole paljuski ka veel seni) alustuseks apatriidideks degradeeritud nn muulastel (valdavalt) võrdväärseid võimalusi osalemaks majandustegevuses. Avalikust sektorist rääkimata. Neist Eesti poolt hääletanud inimestest pidid üsna pea paljud hakkama taluma kõikvõimalike ametkondade otseseid või varjatud mõnitusi. Kõik see ja veel palju muudki on mister Goble´i käsitlusest väljas, kuigi ta neid kohe kindlasti teab. Huvitav küll, miks?

Kuid meie ookeanitagune heasoovija esitab veelgi eksplitseeritumalt oma seisukohti: "Need põhimõtted aitasid kaasa Eesti stabiliseerumisele ning tõid kaasa üha suurema osa okupeeriva jõu poolt Eesti territooriumile toodud inimeste lõimumise. Ehkki Eestis on ka praegu mittekodanikke, peavad eestlased sellest põhimõttest endiselt kinni pidama, et olla nii Euroopa kui ka rahvusvahelise kogukonna täieõiguslik osa".

Kõigepealt, kui juba integratsioonist rääkida, siis ikka veel nii päevakajaline küsimus käivitus Laulva revolutsiooni ajal päris edukalt kõige tähtsamas, poliitilises sfääris. Seda hoolimata nõukogulaste arvukatest protestidest ning Töökollektiivide Ühendnõukogu ja Interliikumise poolt korraldatud massimiitingutest. Varsti möödub aasta aprillirahutustest, huvitav, kuidas praegune valitsus soodustas vahepeal osade mitte-eestlaste reaalset lõimumist?! Mul tulevad meelde mitmed omaaegsed Paul Goble´i kirjutised, milles ta väitis, et siinsetel majandusringkondadel on tugev lobi Moskvas ning Pronkssõduri teisaldamine ei tekita olulisi majanduslikke komplikatsioone...Huvitav, kas ta ise ka uskus oma juttu?

Mis puutub mittekodanikesse, siis käesoleval ajal elab meie seas ca 116.000 apatriidi. Teisalt ei oleks Eesti mitte vähem täieõiguslik Euroopa ja rahvusvahelise kogukonna liige, kui 1992. aastal oleks valitud näiteks Leedu kodakondsusseaduse põhimõtted. Teisalt määrab ühe konkreetse riigi legitiimsuse eelkõige tema rahvusvaheline tunnustus, seega ei ole Leedu Vabariigi eksisteerimine vähem seaduslik, kui Eesti oma. Paratamatult olen sunnitud Goble´i viimast passust nimetama ülimalt demagoogiliseks. Muide, artiklis ei mainita otsesõnu ei Helsingi leppeid (1975) ega loomulikult Münchenis 1938. aastal asetleidnud Tšehhoslovakkia reetmist ning kättemängimist natslikule Saksamaale demokraatlike Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt. Ilmselt on tegemist autori jaoks ideoloogiliselt väga ebamugavate faktidega. Pika artikli sõnum tegelikult kehutab siinseid võimureid jätkama senist jäika sisepoliitilist kurssi. Kuid küsigem, kelle huvides?

P.S. Paul A. Goble on oma pika karjääri jooksul pidanud mitmeid vastustusrikkaid ameteid, näiteks Ameerika Ühendriikide riigidepartemangus ja Raadios Vaba Euroopa. Praegu tegutseb ta Aserbaidžaani Diplomaatiaakadeemia teadusdirektorina. Järelikult on tegu kohe globaalselt laiahaardelise mehega. Tema mitmete ettepanekute seas tundus mulle eriti originaalsena Armeenia Iraani-poolse mõnekümne kilomeetri laiuse piirilõigu üleandmine Aserbaižaanile; vastutasuks saaksid siis armeenlased mõne aserite ala (ehk isegi armeenlaste poolt juba vallutatud?!). Vastav projekt lekkis massmeediasse. Kui ma sellest ühele tuttavale armeenlasele rääkisin, siis ta hakkas lausa sarkastiliselt naerma: niigi oleme türkidest pea täiesti ümber piiratud! Ehk oli Goble´i plaanis silmas peetud mitte ainult või niivõrd Taga-Kaukaasia naabrite suhete parandamist, vaid hoopis Venemaa mõju vähendamist Armeenias?