Annetagem aasta viimane nädal neegrilastele
Jälle on aasta nii vanaks saanud, et ei jõua kohe kuidagi ära oodata, kunas ta ametlikult tapetud saab. Alles jaanuari teiseks nädalaks pöördub maailm taas normalsesse rütmi, normaalsete võnkumiste juurde tagasi. Inimesed hakkavad jälle mõtlema ja tegutsema ning asjad toimima - nii on see millegipärast igal aastal.
Kindlasti ütleb nii mõnigi, et ma olen maailma jubedaim küünik, kui väidan, et ma ei tahagi kuuselehka tuppa (jaanipäevani diivani vahelt okkaid taga ajada), et ma ei kavatse end ka surnud seast ja glasuuritud piparkoogimehikestest kihiti, oksendamiseni täis pugida (et jaanuaris programmilselt rasvapõletuse ja pisvinnide pigistamisega tegelda), aisakellade imalat tilinat ega punases vatjofkas Coca-Cola vana ei lase ma hoopistükkis uksest sisse. Samuti pole mult mõtet pseudoarmastusest nõretavaid pühadekaarte oodata - neid pole teele saadetudki.
Õnneks või kahjuks on mu sõbrad üsna samasugused küünikud. Möödunud aastal umbes samal ajal juhtus groteskne lugu. Üks mu sõber üllitas vahetult enne jõule raamatu, see oli ajatu lühijuttude kogumik. „Püha jõulu söömaajaga" polnud sellel kõigel vähimatki pistmist. Raamat lihtsalt juhtus üsna juhuslikult umbes sel ajal ilmavalgust nägema. Kuna see sõber ise elab Räpinas, otsustas ta oma raamatu mulle postipakiga saata. Sisenesin naiivselt postkontorisse ja vaatepilt, mida seal nägin, mõjus tõelise šokina. Närvilisi kodanikke, kes midagi saata või saada tahtsid (ja kellel oli sellega hirmus kiire) oli ikka sadu. Lahkusin nii kiiresti, kui jalad võtsid. Saadetud raamatukese sain ma paar päeva peale aastavahetust ilma igasuguse hüsteeriata kätte.
Vabatahtlikuks küüditamiseks valmistuvaid inimesi olen olnud nägema sunnitud juba juba detsembri algusest. Kaubanduskeskustes, hiiglaslike kärudega, mis mahutavad vähemalt paari nädala toidumoona.. Esimese jõulukaardi olen ka juba kätte saanud. Paberkandjal, tundmatult austajalt. Mul pole õrna ainugi, kellel nii suur ja pidurdamatu jõuluhüsteeriahoog peal oli...
Kõrvalt vaadates näib, et inimesed poevad vabatahtlikult terveks pikaks nädalaks paksude kardinate taha (enamik neist suudab end jõulude ja aastavahetuse sisse jäävaks paariks tööpäevaks koju šlikerdada), olles eelnevalt igaks juhuks majatäie toidumoona varunud. Ja siis läheb barbaarne jõuluorgia lahti. Kuuseehtimine ja piparkoogid ja surnud siga ja hautatud kapsas... kui vahepeal on tunne, et rohkem ei jõua, siis oksendame veidi või sööme soolast ja magusat vaheldumisi, nagu vene mõisnikud... ja puhkame pisut, aga ei anna enne lõppu alla. Öö ja päev on nagunii segi kui hästisegatud rosolje. Nädala lõpuks on külmkapp tühi ja magu maani veninud, siis on aeg uue aasta terviseks viin, õlu ja shampus välja kraapida. Ning leebed küünalad paukpadrunite vastu välja vahetada. Grande Finale on saabunud!
Huvitav on see, et püha söömaorgiat ei sobi mingil juhul asjassepuutumatute pöördumistega segada. Seda nimetatakse matsluseks. Pole viisakas jõuluõhtul inimesele helistada ja küsida, et kus see plaat või raamat on, mis sa mulle kaks kuud tagasi lubasid, või kurta, et mu arvuti käitub imelikult, või et vesi ei taha kraanist alla minna. Hullem saaks olla vaid pöördumine, et maksa võlg ära.
Küll aga on soovitav vestelda teemadel, mida kõike me täna sõime või esineda sõnavõttudega, et ma olen nüüd küll püha mees, ma tõusin täna kolm korda üles. Tore on ka helistada pooltuttavatele, et neile imalmagusal häälekesel kõike kaunist soovida ning toidulaua järele pärida. Vahetult enne aastavahetust sobib ka (eriti naisterahvaste puhul) teema, et püksilukk ei lähe enam kinni ja jaanuaris lähen kindlasti šeipingusse ... see teemadevalik näitab inimlikku haavatavust ja ligimisest hoolimist.
Mäletan läinudaastase jõuluhüsteeria-aegset telefonikõnet ühe korraliku sõbraga. „Pariis-Dakari ralli viimane etapp!" hingeldas ta võidukalt torusse, enne viimast katsumust nimega „Programmiline seapraad vanaema juures". Ta jõudis edukalt finišisse.
Kas ei meenuta see hüsteeria mitte nädalast heaoluühiskonna kaevikutesse pugemist, kus inimesi ei tapeta mitte nälja ja ränkraske tööga, vaid SMS-laenu eest ostetava mõttetute tränilaviinide ja rasva kõrist alla kallamise teel. Vabatahtlikult, buliimia-ühiskonna survel. Kas pole need tühisusest kumisevad SMSid mitte varjatud märguanded, et pidage vastu, lõpp on pole enam mägede taga. Jaanuaris võite urust välja pugeda ja avalikult kadusid kokku arvestama hakata.
Nojah, eks ta ole. Lõunamaal öeldakse, et kui on palav, tuleb kuuma teed juua (mitte külma vett), et see palavuse üledoseerimine töötab kuidagi vastu. Võibolla hakkab raskuse üledoseerimine viimaks samuti iseenda saba sööma, seega searasva ja kasti viinaga kaamose vastu...
Huvitav, miks ökoaktivistid selle tarbimismaratoni vastu valjuhääselt sõna ei võta? Kas keegi on kokku lugenud, kui palju ülemaailmne jõuluhüsteeria maksma läheb? Kui suur on Santa Clausi ökoloogiline jalajälg? Kas Püha Õgardlusmaraton on isegi ökoaktivistide jaoks nii püha ja puutumatu üritus?
Annetagem need need seedimist kahjustavad kalorihunnikud pigem nälgivatele neegrilastele ja kõigil on poole kergem!
